“Ütlesin kõigile, et sündis poiss.”
“Tüdrukuna oleks mind röövitud. Tarvitses narkokaupmeestel vaid kuulda, et kusagil on mõni kena tüdruk, kui juba nad ilmusidki mustades Cadillac Escaladeides õuele ja viisid tüdruku minema.”
“Ehk peaksin su hambad sisse lööma,” ütles ema.
Selline on paljude Mehhiko tüdrukute saatus. Jennifer Clement on kirjutanud loo kolmest tüdrukust — ilusast Paulast, jänesemokaga Mariast ja printsess Dianaga sarnast nime kandvast Ladydist.
Tüdrukud elavad Guerrero osariigis — kuumal maal, täis kummipuid, moonipõlde, madusid, iguaane ja skorpione, heledaid läbipaistvaid skorpione, keda oli raske näha ja kes on surmavad. Guerreros on rohkesti ämblikke ja punaseid sipelgaid, kelle tõttu tütarde käsivarred paistetasid jalapaksuseks.
Mehi selles maailmas pole, kõik nad lahkusid Ühendriikidesse või mujale kaugetesse linnadesse. Mõnda aega saatsid nad raha, kuid lõpuks saabus see päev, kus ka raha enam ei tulnud — nad olid haihtunud kuumava silmapiiri taha.
Jäid ainult naised ja tütred, lootusetus ja hirm.
Emad istusid pikki päevi televiisorite ees ja valvasid tütarde, kellel oli keelatud päevasel ajal välja minna, järele ning kuulatasid, kas kusagil ei haugu koerad või ehk möirga automootorid — siis tuli tütred peita maa sisse kaevatud aukudesse. Nende aukude peale tuli Paula ema.
Nende elud ei maksnud midagi — Paula röövitakse, Ladydi satub mõrvasüüdistusega vanglasse, Maria ema tapetakse.
Keset seda hullust ja ebaõiglust tuleb ellujäänud tüdrukutel saada täiskasvanuks.
Kirjanik on osanud kirjutada loo, mis paneb mõtlema, sest kaasa tunda pole võimalik!
Lugege ja otsustage!
Ädu Neemre
Allikas: Lugemissoovituse blog
