PIRKKO PÕDRA

„Me kaevame maisipõllud auke täis ja poeme siis sinna peitu,“ kõlas ühe Mehhiko Guerrero osariigist pärit naise vastus kirjanik Jennifer Clementile, kui too tema käest Guerrero naiste elu kohta päris. Nii üritavad perekonnad kaitsta oma tütreid, et narkoärikad ei saaks neid kinni nabida ja inimkaubanduse ohvritena edasi müüa. See kirjeldus maisipõldudel justkui urgudes peidus istuvatest tüdrukutest jäi kirjanikku kummitama ning sai üheks läbivaks motiiviks tema nüüdseks ka eesti keelde jõudnud romaanis „Palved röövitud tüdrukute eest“ („Prayers for the Stolen“). Romaan põhineb Jennifer Clementi enam kui 10‑aastasel uurimistööl Mehhiko narkoäri ohvriteks sattunud ja end selle eest peitvatest naistest, kellest paljudega ta olukorra ohtlikkust trotsides kohtus, pärides üksikasjalikult nende elukäikude kohta.

Kuigi rahvuselt on Clement ameeriklane, kolis ta üheaastaselt koos vanematega Mehhikosse, kus ta üles kasvas ja siiani elab. Nii on tema loominguline ja ühiskondlik tegevus, mida iseloomustab tugev sotsiaalne närv, läbi põimunud just selle riigi reaalsusega. Tema eelmine romaan, „A True Story Based on Lies“, käsitleb Mehhikos laialt levinud teenijate kuritarvitamist ning sealt edasi hakkas arenema ka mõte uurida naiste olukorda Mehhiko narkoäris. Nüüdseks PEN Internationali presidendiks valitud Clement juhtis kolm aastat klubi Mehhiko haru, kus tema peamiseks missiooniks oli pöörata tähelepanu Mehhikos suureks probleemiks olevale ajakirjanike tapmisele, kus juhtumid mätsitakse kinni ja peaaegu kunagi ei leita süüdlasi ega viida neid kohtu ette. (Sotsiaalse temaatika kõrval on Clementi kirjanikukarjääri üks suuremaid õnnestumisi elulooraamat kunstnik Jean‑Michel Basquiat’st, kellega kirjanik New Yorgi ülikoolis õppides kokku puutus.)

Briti ajalehes The Telegraph avaldatud artiklis tõdetakse, et romaani suur õnnestumine on selle tonaalsus – must komöödia detailides ja meeleheide laiemas plaanis. Täpselt sama tunne valdas ka mind raamatut lugedes ja tõlkides. Ühest küljest valus teadmine, et ilukirjanduslikus vormis näidatakse praeguses maailmas toimuvaid ja süvenevaid õudusi, et lugude aluseks on karm reaalsus, ja teisest küljest nauditav, musta huumoriga vürtsitatud, kohati tahtmatuid naeruturtsatusi esile kutsuv, meelelahutuslik lugemine.

Meeleheide on tingitud sellest, et romaan kajastab Mehhikos, aga ka üleilmselt väga reaalset ja valusat teemat – tüdrukute ja naistega kaubitsemist nii riigi sees kui ka üle riigipiiride. Tegemist on piiriüleseks organiseeritud kuritegevuseks kujunenud narkoäri kõrvalnähuga, kus põhiliselt maapiirkondades elavaid naisi ja tüdrukuid röövitakse massiliselt nende kodudest ja müüakse edasi peamiselt seksiorjadeks, aga ka sunnitööle, pornotööstusesse ja võlgade katteks tööle. Jennifer Clement on narkotööstuse seda haru iseloomustanud nii: „Narkodoosi saab müüa vaid ühe korra, inimest aga mitmeid kordi.“ Vabaduses viibides on naiste peamine tegevus endid ja oma tütreid peita ning kord juba kinninabitud naiste tee lõpeb tavaliselt vanglas, kus kulmineerub ka romaani tegevustik. Olles vangis istunud naistega kohtunud ja põhjalikult vestelnud, on autor arvamusel, et „kõikidest vangi pandud naistest on viis protsenti tõeliselt halvad inimesed ja ülejäänud 95 protsenti on seal, kuna mehed on nad millessegi mässinud.“

Sadade naiste lugude põhjal kokkusünteesitud romaani põhitegevuspaik on külake Mehhiko edelaosas Guerrero osariigis tunniajase sõidu kaugusel kuulsast kuurortlinnast Acapulcost. Guerrerot teatakse Mehhiko narkolaborina, kus moonipõldude saak valmisheroiiniks küpsetatakse. Raamatu peategelasteks on needsamad röövimiste hirmus elavad tüdrukud ja naised; mehi külas polegi – nad on kas narkoärikatega liitunud või Ühendriikidesse ära läinud. Pidevas hirmus elavate tüdrukute ja naiste elu kirjeldades ei ürita Clement midagi ilustada, armetus kumab läbi igal sammul. Kuid samas on huvitav, et ei teki rõhutuse tunnet. Pärast loo laiema mõõtme nukrusega leppimist laseb lugeja end kaasa haarata tegelaste omavahelistest suhetest ja sellest, kuidas nad ümbritsevat maailma tajuvad. Välja joonistuvad vürtsikad karakterid, kes peavad huvitavaid nihkes dialooge ja pakuvad üksteisele vandeseltslaslikku tuge. Autoril õnnestub luua omamoodi nihestatud ja poeetiline maailm, mis muutub imelikul kombel kiiresti tuttavlikuks ja koduseks, selle asemel et sündmuste aina jubedamaks muutudes üha suuremat võõristust tekitada. Jennifer Clementi enda arvates on tal see õnnestunud, kuna ta läheneb temaatikale veidi teisiti, kui narkokirjanduses tavapäraselt tehakse; peamiselt meesautorite kirjutatud raamatud on väga dokumentalistlikult vägivaldsed ja seksuaalsed üksikasjalike laudadel tantsimise, prostitutsiooni ja peade maha löömise stseenidega. Clement kajastab küll sedasama maailma, kuid tema huvi raskuspunkt on kujundil, vormil ja stiilil ning vaatenurgaks on maailm naiskarakterite silmade kaudu; naisi ei kujutata ühtse ohvrimassina, vaid näeme konkreetsete tegelaste lugusid.

Romaanis tekkiv omapärane õhustik on saavutatud tragöödia ja komöödia segamise ning kontrastide loomise kaudu. Ka Clement ise on oma stiili võrrelnud Charles Dickensi omaga, kes nimetas oma komöödiaga vürtsitatud traagilist kirjutamislaadi siiruviiruliseks peekoniks. Suur komöödia ja kontrastide allikas on näiteks raamatu peategelase Ladydi ema, käreda kõnepruugi ja karmi ellusuhtumisega naine, kes veedab oma päevi peale tütre peitmise õlut kaanides ja televiisorist satelliidikanalitelt dokumentaalsaateid vaadates. Külaelanikud elavad küll pooleldi valmisehitatud muldpõrandaga betoonhüttides, aga kõikidel neil hüttidel on satelliiditaldrikud, mis toovad osmikutesse pilte laiast maailmast, muuhulgas ka ihaldatud Ühendriikidest, kuhu paljud pereisad on ära tööle läinud. Tänu telekatarkusele pikib Ladydi ema igapäevase jutu vahele viiteid Vana‑Kreekale, amatsoonidele, kõrbebeduiinidele ja kõigele muule, mis teleavarustest silma jäänud.

Ladydi ema on kibestunud, pessimistlik, kättemaksuhimuline kleptomaanist alkohoolik, kes ei väsi alla kriipsutamast elu julmust ja mõttetust. Samas näitab ta ootamatutel hetkedel üles suuremeelsust ja armulisust oma tütre või ka näiteks tütre sõbranna suhtes, kes, nagu selgub, on eostatud tema enda mehe poolt ja keda ta mingil hetkel vihahoos ka tulistab. Taoliseid julmuse ja armu kontraste leidub raamatus palju. Kõige lootusetumatel hetkedel ilmuvad kõige ootamatutest kohtadest abikäed – kaasinimestelt, näiteks lapsetapmise eest vangis istuvalt naiselt, aga ka looduselt, mida kujutatakse karmi ja metsikuna, kuid kus tapjaskorpionid võivad aidata narkoärikate käest pääseda ja jõevoog pakkuda pelgupaika piirivalvurite kuulide eest. Jõulised ja lopsakad looduskirjeldused loovad ka tugeva kontrasti armetu, ersatsist tulvil inimeste maailmaga. Peaaegu kõik keskkonnad, kus inimesed liiguvad, on eemaletõukavad kas oma armetuses või maitselagedas pompoossuses. Põhiline sõna, millega inimkeskkonda kirjeldatakse, on plast – plasttoolid ja ‑lauad, plastsandaalid, plastehted, plastlilled jne. Ersats näib käivat käsikäes selle maailmaga, milles domineerivad narkoäri, noorte naistega kaubitsemine ja ihalus pääseda piiri taha Ühendriikidesse, mis oma narkonõudlusega aitab kogu nõiaringi hoogsalt käimas hoida.

Tulles tagasi raamatu aineseks olnud reaalsuse juurde, siis autor Jennifer Clement on ise tõdenud, et ta on meeldivalt üllatunud raamatule osaks saanud tähelepanust ja tunnustusest ning et ehk võib see mõjutada ka naiste olukorda, ehk äratab see Mehhiko valitsuses häbitunde. Kirjanik möönab, et siiani on need naised, kellel õnnestub kaubitsemise lõksust välja rabeleda, tugevas vähemuses. Samas on Clement alati uskunud, et kirjandusel on võime muuta maailma, nii et kes teab? Raamatute tõlkimise kohta arvab Clement, et seda ei saa kunagi olla liiast, kuna elame globaliseerunud maailmas, mis vajab aina enam tõlkimist. Ehk pakub „Palved röövitud tüdrukute eest“ ka eestikeelsena lisaks lugemisrõõmule mõtlemapanevat pilguheitu meiega ühes aegruumis toimuvale.