Carolina Pihelgas: “Lispector on intensiivne, meeletu, tema keel on lahti harutatud ja siis jälle kokku õmmeldud, aga teistmoodi, ootamatult, nii, et selles ilmnevad uued seosed ja tõed.”
Toomas Raudam: “Clarice Lispectori romaan “Metsiku südame ligi” on nagu koht, millesse kohe armud ning tahad sinna ikka ja jälle tagasi tulla. Isegi ei tea, miks.”
Seal, kus on kahvatu näoga hetked, oimetud seinad, kus hämarad ruumid lainetavad minestuse äärel, hägused asjad kiiguvad toanurkades, kuhu langeb kinnisilmi udu – see on paik, kuhu Brasiilia üks kuulsamaid modernistlikke kirjanikke, Clarice Lispector, oma lugeja viib. Romaani peategelase, isepäise Joana metsik süda aimdub tema sisekaemusest ning tundmustest, mida ümbritsevad inimesed ja elusündmused temas tüdrukupõlve, armumise ja abielu jooksul äratavad. Tundmatu 23-aastase noore naise avaldatud romaan tekitas ilmudes oma uudse ja väga isikupärase stiiliga tõelist sensatsiooni ning andis kirjanikule hüüdnime Orkaan Clarice.
Ukraina päritolu brasiillanna Clarice Lispector (1920–1977) on XX sajandi võimsaim Ladina-Ameerika naiskirjanik, kelle kohta on öeldud, et ta nägi välja nagu Marlene Dietrich ja kirjutas nagu Virginia Woolf. Lispector sündis Lääne-Ukrainas, kuid juutide massilise tagakiusamise tõttu oli perekond sunnitud põgenema ning emigreerus Brasiiliasse, kui Clarice oli kaheaastane. Tema tuntumate teoste seas on novellikogumik „Peresidemed“, romaan „G.H. passioon“ ning veidi enne surma ilmunud „Tähetund“ (Loomingu Raamatukogu 2017, tlk Leenu Nigu). Kirjanik loob oma teostes unenäolise maailma täis ähma, tavatuid võrdlusi, segaseid sõnu; aeg on segi paisatud, asjad ja tegelased ilmuvad ootamatult, muudavad kuju, moonduvad ja segunevad üksteise sisse. Juba esikteoses „Metsiku südame ligi“ (Perto do coração selvagem, 1943) on esindatud Lispectori loomingu eriomased jooned: kiretu sisekaemus, argisuse analüüs, õõvastav neutraalsus, poeetiline ja võõrastav keelekasutus.
Vaata lisaks:
- ERR-i kultuuriportaali uudis: “Eesti keeles ilmus brasiilia modernismiklassiku tähtteos”
- Toomas Raudami arvustus: “Muld, kes vaatab taeva poole”
- Manni lugemisblogi
- Kruusatee blogi
„Väga ilusad, kullake, väga ilusad. Kuidas sa oskad nii ilusaid luuletusi teha?“ – „Seal pole midagi keerulist, tuleb lihtsalt öelda.“
„Ma tahtsin teada, mis juhtub siis, kui inimene õnnelikuks saab. Mis pärast seda tuleb?“
„Ma ei tohi unustada, mõtlesin, et olen olnud õnnelik, et õnnelikum ei saagi enam olla. Aga ma unustasin, ikka unustasin.“
„Õppisin matemaatikat, kui korraga tabas mind kohutav, kõle tunne, et imesid ei ole olemas.“
