Valeria Luiselli „Kadunud laste arhiiv“

Neljaliikmeline perekond pakib kogu oma elamise autosse ja lahkub New Yorgist, et asuda pikale teekonnale Arizonasse – kunagisele apatšide asualale ja hilisemale Mehhiko territooriumile. Mõlemad vanemad on dokumentalistid: nad salvestavad helisid ning näevad ja jäädvustavad maailma läbi nende. Isa eesmärk on pühenduda viimase vaba põliselaniku, apatšide pealiku Geronimo jälgede uurimisele, ema on haaratud Mehhikost saatjata USA-sse tulevate lapsimmigrantide saatusest. Nad ei tea veel, kas suudavad oma tööalased eesmärgid omavahel kokku sobitada ning pärast seda läbi kõrbete ja mägede viivat road trip’i perekonda koos hoida.

Samal ajal kui perekond liigub risti läbi riigi lõuna poole, rändavad tuhanded Kesk-Ameerika ja Mehhiko lapsed omapäi põhja, USA piiri suunas, et otsida üles oma varem emigreerunud pereliikmed. Smugeldajad, kelle hoolde lapsed on usaldatud, käivad nendega ümber jõhkra hoolimatusega ja teekond, mille lõpus ootab kinnipidamiskeskus, on vaevaline ja mitte kõigile jõukohane.

Valeria Luiselli sündis Mexico linnas ja diplomaadi lapsena kasvas üles Costa Ricas, Lõuna-Koreas, Lõuna-Aafrikas ja Indias. Praegu elab ta New Yorgis ja õpetab Bard College’is ning külalisõppejõuna Harvardi ülikoolis. Ta on kirjutanud nii esseistikat kui romaane ning tema loomingut on tõlgitud enam kui 30 keelde. Eesti keeles on seni ilmunud tema romaan „Minu hammaste lugu“ (Tänapäev 2022, tlk Mari Laan).

Kuigi Luiselli peab end mehhiklaseks, on ta kodumaal õigupoolest elanud vaid kümmekond aastat oma elust. Tema varasemad teosed on kirjutatud hispaania keeles, kuid „Kadunud laste arhiiviga“ alustades kõhkles ta pikalt, kas valida hispaania või inglise keel, ning leidis lõpuks, et lugu hakkab paremini kõlama inglise keeles.

New Yorgi migratsioonikohtus tõlgina töötades puutus Luiselli kokku Kesk-Ameerikast saabunud lapspagulastega ning kirjutas sellele kogemusele tuginedes esseeraamatu „Kadunud lapsed“ ning hiljem romaani „Kadunud laste arhiiv“ (Lost Children Archive). Luisellile iseloomulikult lugu täiendavaid nimekirju, fotosid, väljalõikeid, joonistusi, kaarte jm sisaldav raamat on algupärandis ilmunud 2019. aastal. Romaan valiti New York Timesi poolt aasta 10 parema raamatu sekka, see nomineeriti Bookeri auhinnale ning naiskirjanduse auhinnale (Women’s Prize for Fiction) ning on võitnud mitmeid auhindu (Rathbone Folio Prize 2020, the Dublin Award 2021, the Carnegie Medal for Excellence in Fiction jt).

Tõlkija Anne Lange, ilmub 2026. aasta märtsis.

Soovin teavitust raamatu ilmumise kohta (sellega ei kaasne teile mingeid kohustusi): TELLI TEAVITUS