„Min“ on ilus nimi. Nii pole viisakas öelda, aga mulle meeldib minu nimi. „Min“ on meie keeles üks viis öelda „pühapäev“ – see on pilvitu ja rahulik päev, see on see päev nädalas, mil peetakse püha. Kui sul on selline nimi, siis tähendab see elus kõige paremat: päikest, vabadust tööst, sinist taevast, päev läbi mängimist, suurt lõunasööki küla peal, ei mingeid muresid. Pühapäev on päikese päev, lõbus, mänguline. Nii peaks minu tõeline loomus olemagi selline… Ma tunnen elust suurt rõõmu. Ma naeran palju, teen palju nalja, räägin anekdoote, olen optimist ja usun, et hea suudab võita halva. On ju mul nimeks Li Min.

Kui väike Min kasvas suureks, sai temast Rigoberta Menchú – Guatemala põlisrahvaste ja inimõiguste eest seisja, keda tunnustati 1992. aastal Nobeli rahupreemiaga. Oma lapsepõlvele ja kodukülale tagasi mõeldes kirjutas ta koos kirjanikust sõbra Dante Lianoga selle raamatu.

Lasteraamatus „Väike Min, tüdruk Chimelist” (Li Mi’n, una niña de Chimel, 2003) jutustab Guatemala tüdrukuke väike Min helgelt ja südamlikult oma kodukülast, vanaisa pajatustest ning põlisrahvaste müütidest ja iidsetest tarkustest. Lapse silmadega nähtud igapäevaelu maagiasse põimuvad aga siin-seal ka vaid täiskasvanule mõistetavad sotsiaalse sisuga vihjed. Raamatu võrratud illustratsioonid ja poeetiline keel avavad nii suurele kui väikesele ukse kaugesse maailma, mis ometi on paljuski meile ootamatult tuttavlik oma looduslähedase maailmavaate ning lugupidamisega traditsioonide ja inimese vastu.

Loe lisaks:

NB! Mõned Eve Mahhovi fantaasiaküllastest illustratsioonidest saab ka värvimiseks välja printida: hobunekukk ja jänes ootavad siin kunstilist täiendamist!