Esimene peatükk siin.

Jaan Martinson: “Kui mõnd roimaraamatut saab pidada lummavaks, siis Claudia Piñeiro „Betty Boop” seda on. Täiesti uskumatu, et keset päist päeva tuleb külla Argentina krimka. Ja see on hunnitu.”

Rangelt turvatud rikaste asumis leiab koduabiline mõjuka töösturi surnukeha. Järgneb veel rida justkui juhuslikke surmasid – kõik omamoodi ootuspärased lõpud ohvrite elumustris… Endise armukese palvel satub päevalehele mõrvade tagamaid kajastama endine menukas krimikirjanik Nurit Iscar, kes on saanud hüüdnime seksika ja isepäise multifilmikangelanna Betty Boopi järgi. Koos Nuritiga hakkavad mõistatuste jälgi ajama ametist taandatud staažikas reporter Jaime Brena ja nimetu kollanokk lehe krimirubriigist. Naiselikku bravuuri lisavad Nuriti särtsakad ja elukogenud sõbrannad, kes tema armuelul murelikult silma peal hoiavad.

Argentiina krimikirjanduse kuningannaks tituleeritud CLAUDIA PIÑEIRO (1960) on auhindu pälvinud nii kirjaniku kui ajakirjanikuna, kuid eelkõige on ta kuulsust ja edu kogunud kriminaalromaanidega. Tema loomingut iseloomustab terav pilk ühiskonnale, millele ta sageli läheneb läbi mõrvaloo intriigi – see jääb aga vaid üheks romaani tegevusliinidest. Kirjanik ise on öelnud, et kriminaalromaani narratiivne struktuur aitab tal lugusid jutustada. Nii on ka „Betty Boopis“ (hispaania keeles Betibú, 2010) süžee käivitajaks mõrvade ahel, mis ühelt poolt annab võimaluse luua elulisi karakteriga tegelaskujusid ning teravat ja humoorikat dialoogi, ning teisalt portreteerida praegusaegset Argentiinat, avades jõuka kõrgkihi endasse kapseldunud elustiili, lahates laiemalt tänapäevase ajakirjanduse ja võimu suhteid ning meedia positsiooni ühiskonnas. Piñeiro on klassikute Borgese ja Cortázari järel tõlgituim Argentiina autor.

Loe lisaks: