P. I. Filimonov: “Cortázar on klassikaline näide just sellest kurikuulsast maagilisest realismist, millest kõik räägivad, kuid mida väga vähesed oskavad tabada.”
“Teineteisele enam otsa vaatamata, neid ootava ülesande raudses kütkes, läksid nad onnikese uksel lahku. Naine pidi minema mööda põhja suunas kulgevat teerada. Vastassuunas viivalt rajalt vaatas mees korraks tagasi ja nägi naist lahtiste juuste lehvides jooksvat. Temagi jooksis, varjudes puutüvede ja põõsaste taha, kuni õhtuhämaruse kahvatulillas udus hakkas paistma papliallee, mis viis maja juurde. Koerad ei pidanud haukuma, ja ei haukunudki. Majavalitseja ei oleks tohtinud sel tunnil kohal olla, ja polnudki. Ta astus sammastega peasissekäigu kolmest trepiastmest üles ja sisenes majja. Läbi kõrvus huugava veretulva jõudsid temani naise sõnad: esmalt sinine saal, siis galerii, vaibaga kaetud trepp. Üleval kaks ust. Esimeses toas pole kedagi, teises pole kedagi. Elutoa uks, ja siis, pistoda käes, suurte akende helendus, rohelisest sametist tugitooli seljatugi ja pea, mis kuulub mehele, kes istub tugitoolis ja loeb romaani.”
XX sajandi Ladina-Ameerika buumi vaieldamatu suurkuju argentiinlane JULIO CORTÁZAR (Brüssel 1914 – Pariis 1984) on eelkõige lühiproosa meister, aga ka buumi üheks peateoseks peetava, läbinisti eksperimentaalse ja mängulise romaani „Keksumäng“ autor. Eesti keeles on Cortázarilt ilmunud kogumikud „Tseremooniad“ (1984), „Salarelvad“ (2011) ja “Kronoopide ja faamade lood“ (2022). Jutukogus „Mängu lõpp“ (1956) jõuabki Cortázar oma tõelise olemuse – mänguni. See tekst võiks samahästi olla Cortázari manifest: mäng on inimelu üks eesmärke ning üks olulisemaid komponente. Autori mäng avab portaali maagilisse reaalsusse, millesse pilku heita on võimalik vaid mängus teadlikult osaledes. Nendes jutustustes reaalsuse ja fantastika piirimail haarabki Cortázar ka lugeja lausa häbitul viisil endaga kaasa mängima.
RUTH SEPP (1975) on tõlkinud nii hispaania kui katalaani keelest, samuti avaldanud artikleid ja saatesõnu raamatutele. Ta on Ladina-Ameerika kirjanduse asjatundja ning eriti hästi tunneb Mehhiko kirjandust. Julio Cortázarilt on ta tõlkinud ka novellikogu „Kronoopide ja faamade lood“.
Vaata lisaks:
- Ruth Sepp KesKusis: “Cortázari metafüüsiline kõrvakiil”
- Raimu Hanson Tartu Postimehes: “Argentiinlase lühijutud tõmbavad lugejad mängu”
- Kultuuritarbija60 blogi
- Tallinna Keskraamatukogu kirjandusblogi
- Vaata ka esitluse fotosid
Siim Angerpikk loeb Mängu löppu
