MARI LAAN
Argentiina krimikirjanduse kuningannana tuntud Claudia Piñeiro on oma maa kõige tõlgitum kaasaegne autor. Läbimurre nii lugejate kui kriitikute kiitva vastuvõtu näol saabus talle 2005. aastal raamatuga „Neljapäevased lesed“ ja kuigi valdavat osa tema loomingust paigutatakse sestpeale krimižanri, oli autori sõnul alles „Betty Boop“ (2011) tegelikult esimene, mille ta algusest peale teadlikult mõrvaloona kavandas. Varasemate romaanide puhul olevat raamat ise mingil hetkel autori tahtest sõltumata roima nõudnud, et lugu saaks edasi minna. Kriminaalne süžee on Piñeiro sõnul talle kirjutamisel eelkõige raamistikuks, mis annab vahendid loo ja sõnumi edastamiseks.
Nii on ka „Betty Boopis“ (tõlkija Maria Kall) läbivaks liiniks näiliselt juhuslike surmade ahel, mille põhjuseid hakkab otsima Nurit Iscar – Betty Boopi hüüdnime kandev edukas krimikirjanik. Kui allpool kirjeldatud inim- ja võimusuhted on küllap universaalsed, siis sündmuste tegevuspaik on midagi väga argentiinalikku: selleks on suletud rikaste asum, peenutseva ingliskeelse nimetusega country club. Country’sid iseloomustab viimseni paika sätitud idülliline maaelu (Igaüks, kes kõnnib siinsetes paikades, puude vilus, sõõrmetes lillede ja äsja niidetud muru lõhn, võib unistada, et siin, müüride taga, ei saa temaga juhtuda midagi halba), kuhu lihtsurelikel on asja vaid teenindava personalina. Seda kõvasti kinnimakstud idülli valvab ülipõhjalik turvakontroll country väravas, mille täielik ebatõhusus järjestikuste mõrvade ärahoidmisel aina naeruväärsemaks muutub (Ainult PAP-test on veel puudu, muidu võiks öelda, et La Maravillosasse pääsemise läbivaatus on veel põhjalikum kui iga-aastane tervisekontroll).
Niisiis ühes sellistest country’dest Nurit Iscar ehk Betty Boop mõrvari jälgi otsides tegutsebki, mõttekaaslasteks kaks krimireporterit: üks staažikas ja ebaõiglaselt ametist taandatud ning teine noor ja alles roheline. Niisuguse mängupaiga, intriigi ja tegelastega on tagatud lugejat kõvasti konksu otsas hoidev süžee, mida muudab soojemaks ühe elukogenud paari sümpaatne teineteiseleidmine ning vürtsitab Nuriti bridget-jonesiliku huumoriga sõbrannadetandem, kes selle teineteiseleidmise käiku hoolsalt jälgib ja kommenteerib (Püüa teha nii, et ma armukadedaks ei muutuks, ütles sulle see tõbras?).
Raamatu/märkmeploki kaanel näha olev Betty Boop, kelle järgi peategelane on oma hüüdnime saanud, on ilmselt rohkem tuttav välimuse kui nime poolest. Neid suuri silmi ja musti lokke, mis teda ka Nurit Iscariga seovad, on küllap nähtud nii pinalitel kui aluspükstel, teadmata, kust selline tegelane pärit on ja milliseid seosed kannab. Lühidalt on Betty Boop 1930. aastal Hollywoodis sündinud ikooniline multifilmitegelane, kes murdis lahti oma aja stereotüüpsest naisekuvandist ja esindab uut vabameelset naist. Erinevalt multikakangelannast, kes kunagi ei vanane, on Nurit aga jõudnud viiekümnendate keskpaika ning tema ja teiste tegelaste eneseiroonilised arutelud elu teise poolde veeremise hädade üle pakuvad taas hea portsu lugemismõnu (Kuid see-eest ei kasva säärtel enam karvad, mis on üks vähestest vananemisega kaasnevatest eelistest).
Noort põlvkonda esindab eelkõige nimetu krimiuudiste noormees. Kui esialgu näikse „tänaval“ sündiva vana kooli ajakirjanduse ja moodsa aja eluvõõra Google’i põlvkonna vahel laiutavat vastastikune mõistmatus (uued ei saa hakkama tegusõna pööramisega, ei tea, millal tuleb kirjutada „garantii“ ja millal „karantiin“ ega tee vahet Tracy Austinil ja Jane Austenil), siis tegevuse arenedes nii „uus“ kui „vana“ ajakirjandus leebuvad ja lähenevad. Ja nüüd on nimelt kollanokast krimireporter see, kes on oma õpipoisirollist parima võtnud, teinud tõsise arengu ja pöördub (võiks isegi öelda, murrab ennast vabaks) sõltumatu ajakirjanduse poole – olgugi et nimega ei premeeri autor noormeest ka kiirest küpsemisest hoolimata.
Ajakirjanduse sõltumatus/sisukus ja võimusuhted ühiskonnas ongi teema, milleni Claudia Piñeiro (kes on ühtlasi ka hinnatud ja auhinnatud ajakirjanik) tegelikult jõuda tahab. Kelle teenistuses on ajakirjandus ja informatsioon? Kuidas infotulvas oma seisukohta kujundada? Sellised on küsimused, millele me unustame mõelda, samal ajal kui ajakirjandus summutab meie kriitilist meelt uudiste(?)tulvaga penitsilliiniallergia ja abielulahutuse korrelatsiooni uuringutulemuste kohta, hoiatab Piñeiro/Nurit/Betty Boop kriminaalžanri abiks võttes: Selle krimiuudisega seonduv on laiendatav mistahes uudisele ning tänasele meediale üldiselt. Uudiste säärast tähtsusjärjestust, mis heidab teatud sõnumid kõrvale, nimetatakse tsensuuriks. Ärge lubage kellelgi oma tähtsusjärjestust endale peale suruda. Mitte kellelgi.
Ajakirjanduse sisu kõrval tõstab Piñeiro esile ka selle väljendusvahendid, see tähendab keelekasutuse. Nii mõnigi kord jääb peategelase mõte keerlema mõne keeleliselt vildaka fraasi ümber: Miks peaks keegi ütlema: pagas, palun, tegusõna kasutamata. … Pagas, palun, võib tähendada: lubage mul pagas kaasa võtta, välja võtta, ära põletada, täis kusta. Kes varastas valvurilt, taksojuhilt ja paljudelt teistelt tegusõnad, ilma et nood sellest arugi saaksid?
Piñeiro enese keelekasutus on aga kindlasti mitte igavalt korrektne, vaid dünaamiline ja stambivaba, seda aga intelligentsel, mitte lahmival või poosetaval moel. Kaldkriipsude kasutamine (raamat/proloog, sõber/vaenlane); mõõdutundetult pikad laused lopsakate kiilude ja kõrvalepõigetega, sealjuures rajalt udusse eksimata; tavapäraselt märgistamata otsekõne, mille jälgimisel tuleb olla ärgas, muudavad tema stiili omanäoliseks ja elavaks. Ja raamatu tervikuna ühtaegu nauditavaks kui mõtlemapanevaks.
