Munir Hachemi „Elus asjad“

Pole vist lihtne kirjutada erudeeritud ja sotsiaalkriitilist ökotrillerit. Munir Hachemil on see siiski õnnestunud: omaenda kogemusele toetudes on ta kirja pannud pungiliku ja road-movie’liku loo neljast sõbrast, kes lähevad suveks Lõuna-Prantsusmaale hooajatöödele ning on sunnitud seal silma vaatama tööjõu ekspluateerimisele põllumajandussektoris ning jõhkrale reaalsusele intensiivses looma- ja taimekasvatuses. Kuhu kaovad hooajatöölised ja kust tuleb kanaliha, mida tarka ütleks selle kohta Borges ja kuidas ots otsaga kokku saada, kes on kõhedust tekitav Mohammad ja kas õlut jätkub? Nooruslikus uljuses on neli sõpra valmis nende väljakutsetega rinda pistma.

MUNIR HACHEMI (s. 1989) on noorema põlvkonna Hispaania kirjanik, ta on kirjutanud nii luulet kui proosat ning loobus selles romaanis kirjeldatud suve järel täielikult liha söömisest. Raamat on praeguseks tõlgitud inglise, prantsuse, itaalia ja hollandi keelde. Hachemi sotsiaalkriitika on otsekohene ja mõjus, aga ka humoorikas ja intelligentne, põimudes kirjanduslike ja filosoofiliste mõttekäikudega. Ajakiri Granta, mis tõstab kord kümne aasta jooksul esile kõige lootustandvamad hispaania keeles kirjutavad noored autorid kogu maailmast, valis 2021. aastal Hachemi 20 tulevikutähe sekka.

Tõlkija Klaarika Kaldjärv

Raamat on praegu trükikojas ja kuni ilmumiseni saab seda ettetellimissoodustusega osta siin.

Esimest peatükki saab lugeda siin.

Emma Reyes „Mälestused kirjades“

Väike Emma on vist umbes nelja-aastane ja elab viletsas hütis, millel pole aknaidki, rääkimata vähimaistki mugavustest. Igal hommikul on tema ülesandeks pilgeni täis ööpott solgiauku tassida ja seal tühjendada – pärast seda võivad alata mängud. Kui naine, kelle juures Emma õega elab, tüdrukud hülgab, satuvad nad nunnakloostrisse, kus nad koos veel 150 orvuga päevast-päeva nühivad põrandaid, pesevad potte, nõeluvad ja triigivad pesu, tikivad imelisi rüüsid kirikuisadele… Keegi neist ei oska lugeda ega tea vähimatki sellest, mis toimub väljaspool kloostrimüüre.

Lohutu elu taustal avaneb ometigi andeka peategelase tundlik, fantaasiaküllane ja loominguline siseilm. Lapsepõlve viletsust ja vaesust, emotsionaalset ebakindlust, ekspluateerimist ja täielikku eraldatust kirjeldab autor lihtsalt ja selgelt, ilma igasuguse vimmata ning lummava mõjususega.

EMMA REYES (1919–2003) oli Colombia päritolu kunstnik, kes sündis äärmuslikult vaestes oludes ja kasvas kirjaoskamatuna üles nunnakloostris. Hiljem sai ta tuntuks kunstnikuna, tegi koostööd Frida Kahlo ja Diego Riveraga ning elas suurema osa oma elust Pariisis. 1969. aastal hakkas ta kirjutama oma lapsepõlvest ja noorusest sõbrale saadetud kirjades, mis moodustavad kunstiliselt tervikliku loo. Kuigi kaasmaalane Gabriel García Márquez julgustas Reyest oma kirjatööd avaldama, soostus autor seda lubama alles pärast oma surma. Raamat koosneb kolmekümne aasta jooksul sõbrale saadetud kirjadest. See ilmus esmakordselt 2012. aastal ning valiti Colombias aasta parimaks raamatuks, nüüdseks on raamatut tõlgitud rohkem kui 15 keelde.

Tõlkija Maria Kall

Ilmub 2025. aasta aprillis.