Leonardo Padura „Sügismaastik“

„Sügismaastik“ on viimane osa Leonardo Padura krimisarjast „Neli aastaaega“, mis on tuntud ka kui „Havanna kvartett“. Romaanide tegevus toimub 1989. aasta Kuubal ning nende peategelane on politseileitnant Mario Conde ehk Krahv, kes tunneb lõputut nostalgiat oma 1960ndatel möödunud koolipõlve järele ning tahaks parema meelega olla hoopis kirjanik.

Ühel sügisööl leiavad kalamehed Havanna rannas laiba ning kuritegu toob päevavalgele aastakümnetetagused mustad teod. Tapetud Miguel Forcade oli kõrge riigiametnik, kes pärast 1959. aasta Kuuba revolutsiooni korraldas eraisikutelt kunstivarade riigistamist ning saavutas suure mõjuvõimu, äratades kahtlemata ka kadedust ja vimma. Oma mõjukast positsioonist hoolimata otsustas Forcade 1978. aastal millegipärast ometi Miamisse emigreeruda. Mõistatuslikel põhjustel naasis ta Kuubale vaid veidi enne seda, kui ta jõhkralt tapeti – justkui oleks ta tahtnud tagasi saada midagi väga väärtuslikku, mille olemasolust teadis vaid tema… Vana hea Krahv peab leidma kõigele selgituse.

LEONARDO PADURA on 1955. aastal Havannas sündinud Kuuba kirjanik, ülikoolis õppis ta hispaania keelt ja kirjandust. Teda tuntakse kui sõltumatut intellektuaali, kes ühendab oma loomingus ühelt poolt rahvalikkuse ja teisalt haritlase kriitilise pilgu ühiskonnale. Sarnaselt paljude teiste põlvkonnakaaslastega seisis Padura 1980ndate lõpul ja 1990ndate alguses, kui kuubalaste olmelised tingimused Kuubas Nõukogude Liidu toetuse kadudes järsult halvenesid, silmitsi küsimusega, kas lahkuda Kuubalt või jääda kodumaale. Padura valis viimase. Kirjanik on oma loomingu eest pälvinud hulgaliselt tunnustusi, nende seas tähtsaimad on Kuuba riiklik kirjandusauhind (2012) ja Hispaania üks olulisemaid rahvusvahelisi kirjanduspreemiaid Astuuria printsessi auhind (2015).

Padura Havanna-sarja „Neli aastaaega“ sobib lugeda ükskõik millises järjekorras, varasemad osad on Maarja Paesalu tõlkes juba kättesaadavad: „Laitmatu minevik“, „Havanna tuuled“ ja „Maskiball“. Siit võib lugeda üht Jaan Martinsoni soovitust.

Tõlkija Maarja Paesalu

Ilmub 2024. aasta novembris

Anneli Ramos Põder „Kuuba ühes hingetõmbes“

ANNELI RAMOS PÕDER on Eesti-Kuuba päritolu autor: ta sündis 1967. aastal Kuubal ning kasvas seal ka üles, kuid viimased 30 aastat on ta elanud Eestis. See on ühtaegu nii Kuuba lugu kui Anneli lugu: alates helgetest lapsepõlvemälestustest veel suhtelise heaolu ja vabaduse ajal ning lõpetades rusutuse ja lootusetusega, millega autor kokkuvarisevalt kodumaalt lahkus. Samal ajal on Anneli elukäik tihedalt põimunud Eestiga: Nõukogude Eesti on siinse lugeja jaoks ehk ootamatultki ainelise külluse allikas, hiljem aga on laulva revolutsiooni aegne värskus teravas kontrastis 1990ndate alguse Moskva süveneva viletsusega. Neid sidemeid elavdavad värvikad episoodid alates sellest, kuidas vanaisa Anatoli Põder Petserist ostetud pesumasina Kuubale saatis, ja lõpetades sellega, kuidas Ain Kaalep Havannas basseini kukkus.

Raamat on tagasivaade lapsepõlvele ja kooliajale Kuubal, õpinguaastatele Moskvas ning emigreerumisele läbi Rootsi Eestisse. Olgugi tegemist suures osas kaugel toimuvate sündmustega, peaks Eesti lugejale kommunistliku retoorika, ajupesu, tsensuuri ja olme kirjeldused pakkuma valusat ja samas naerutavat äratundmist, aga ka paljugi üllatavat. Autori vaatepunkt vastandub pealiskaudselt eksotiseerivale ja klišeelikule turistipilgule ning avab esialgu läbi lapse silmade, hiljem teadlikuma analüüsi seda, milliste läbimõeldud õõvastavate mehhanismide ja retoorikaga võib režiim rahvaga manipuleerida. Autori kirjutamisstiil on nauditavalt intelligentne ja humoorikas, ta kujutab Kuuba elu absurdi ning üha kasvavat viletsust ühtaegu koomiliselt ja suure südamevaluga.

Tõlkija Toomas Kahur

Ilmub 2024. aasta talvel

Munir Hachemi „Elus asjad“

Pole vist lihtne kirjutada erudeeritud ja sotsiaalkriitilist ökotrillerit. Munir Hachemil on see siiski õnnestunud: omaenda kogemusele toetudes on ta kirja pannud pungiliku ja road-movie’liku loo neljast sõbrast, kes lähevad suveks Lõuna-Prantsusmaale hooajatöödele ning on sunnitud seal silma vaatama tööjõu ekspluateerimisele põllumajandussektoris ning jõhkrale reaalsusele intensiivses looma- ja taimekasvatuses. Kuhu kaovad hooajatöölised ja kust tuleb kanaliha, mida tarka ütleks selle kohta Borges ja kuidas ots otsaga kokku saada, kes on kõhedust tekitav Mohammad ja kas õlut jätkub? Nooruslikus uljuses on neli sõpra valmis nende väljakutsetega rinda pistma.

MUNIR HACHEMI (s. 1989) on noorema põlvkonna Hispaania kirjanik, ta on kirjutanud nii luulet kui proosat ning loobus selles romaanis kirjeldatud suve järel täielikult liha söömisest. Raamat on praeguseks tõlgitud inglise, prantsuse, itaalia ja hollandi keelde. Hachemi sotsiaalkriitika on otsekohene ja mõjus, aga ka humoorikas ja intelligentne, põimudes kirjanduslike ja filosoofiliste mõttekäikudega. Ajakiri Granta, mis tõstab kord kümne aasta jooksul esile kõige lootustandvamad hispaania keeles kirjutavad noored autorid kogu maailmast, valis 2021. aastal Hachemi 20 tulevikutähe sekka.

Tõlkija Klaarika Kaldjärv

Ilmub 2024 talvel

Emma Reyes „Mälestused kirjades“

Väike Emma on vist umbes nelja-aastane ja elab viletsas hütis, millel pole aknaidki, rääkimata vähimaistki mugavustest. Igal hommikul on tema ülesandeks pilgeni täis ööpott solgiauku tassida ja seal tühjendada – pärast seda võivad alata mängud. Kui naine, kelle juures Emma õega elab, tüdrukud hülgab, satuvad nad nunnakloostrisse, kus nad koos veel 150 orvuga päevast-päeva nühivad põrandaid, pesevad potte, nõeluvad ja triigivad pesu, tikivad imelisi rüüsid kirikuisadele… Keegi neist ei oska lugeda ega tea vähimatki sellest, mis toimub väljaspool kloostrimüüre.

Lohutu elu taustal avaneb ometigi andeka peategelase tundlik, fantaasiaküllane ja loominguline siseilm. Lapsepõlve viletsust ja vaesust, emotsionaalset ebakindlust, ekspluateerimist ja täielikku eraldatust kirjeldab autor lihtsalt ja selgelt, ilma igasuguse vimmata ning lummava mõjususega.

EMMA REYES (1919–2003) oli Colombia päritolu kunstnik, kes sündis äärmuslikult vaestes oludes ja kasvas kirjaoskamatuna üles nunnakloostris. Hiljem sai ta tuntuks kunstnikuna, tegi koostööd Frida Kahlo ja Diego Riveraga ning elas suurema osa oma elust Pariisis. 1969. aastal hakkas ta kirjutama oma lapsepõlvest ja noorusest sõbrale saadetud kirjades, mis moodustavad kunstiliselt tervikliku loo. Kuigi kaasmaalane Gabriel García Márquez julgustas Reyest oma kirjatööd avaldama, soostus autor seda lubama alles pärast oma surma. Raamat koosneb kolmekümne aasta jooksul sõbrale saadetud kirjadest. See ilmus esmakordselt 2012. aastal ning valiti Colombias aasta parimaks raamatuks, nüüdseks on raamatut tõlgitud rohkem kui 15 keelde.

Tõlkija Maria Kall

Ilmub 2025 kevadtalvel.