04.06.2025
7. mail 2025 aastal esines Prima Vista kirjandusfestivali kõige kaugema külalisena Tartu linnaraamatukogu saalis Kuuba kirjanik Leonardo Padura. Vestlust saab täies ulatuses ja koos sünkroontõlkega eesti keelde kuulata raamatukogu Youtube’i kanalil. Kirjanikuga ajas juttu samuti Kuubal sündinud ja kasvanud Anneli Ramos Põder, kes on kirjutanud raamatu „Kuuba ühes hingetõmbes“.
Leonardo Padura saabus Tartusse otse Havannast ning alustas siit oma mitu kuud kestvat ja tihedalt esinemisi täis turneed mööda Euroopa riike. Päris nii siiski ei ole, et ta peab rääkimisvõimaluse saamiseks kodumaalt lahkuma – kuigi tema raamatud levivad seal eelkõige piraatkoopiatena, tuleb ka Kuubas ette kohtumisi lugejatega, kuid need toimuvad mitteametlikes formaatides, näiteks eragaleriides, restoranides või mujal.
Kirjanduselu allub Kuubal endiselt riigi kontrollile ning Padura viimaseid raamatuid ei ole seal avaldatud – võimud vabandavad seda paberipuudusega, mis on ka tõsiasi, kuid kirjanik usub, et puudu on ennekõike siiski tahtest. Tsenseerida ametivõimud teda küll ei saa, kuna kõigepealt ilmuvad kõik Padura raamatud Hispaanias, kuid ametlikes kanalites teda lihtsalt ignoreeritakse, kuna ta kirjeldab oma loomingus Kuuba tegelikkust. Padura jaoks on küll valus, et teda kodumaal ei avaldata, kuid see on hind, mida ta peab maksma selle eest, et kirjutada nii, nagu ta mõtleb.
Sageli küsitakse, miks ei ole Leonardo Padura Kuubalt lahkunud, olgugi et talle on loominguliste teenete eest antud ka Hispaania kodakondsus, ning tema vastus on, et ta vajab Kuubat kirjutamiseks, Havanna reaalsus on see, millest ta ammutab inspiratsiooni: linn ei ole ainult hooned, tänavad, väljakud, vaid ka inimesed, kes seal elavad, kellel on oma kõneviis. Ta tahab kirjutada nendest inimestest, kellel sageli on elektrit vaid 3-4 tundi päevas (riigis, kus süüa on napilt ja see vähene roiskub troopilises kliimas kiiresti) ja kes XXI sajandil peavad teinekord süüa valmistama lõkke peal – kõigest sellest poleks võimalik kirjutada, asudes kaugel. Pealegi lisab Padura Hispaania kirjanikule Manuel Vázquez Montalbánile viidates, et luuletaja kuulub oma keele juurde, romaanikirjanik kuulub oma linna juurde.
Eesti keeles on Leonardo Paduralt Maarja Paesalu tõlkes ilmunud neli osa Mario Conde sarjast: „Laitmatu minevik“, „Havanna tuuled“, „Maskiball“ ja „Sügismaastik“. Nende tegevus toimub 1989. aasta jooksul, igale romaanile vastab üks aastaaeg. Padura tunnistas, et esialgu ta sellele nelikule järge ei kavandanud, kuna peategelane Conde tüdines politseinikutööst ja kirjanik omakorda tüdines Condest. Siiski tuli ta hiljem sama tegelase tegemiste juurde tagasi – kuigi Condest on saanud vanaraamatute kaupleja, asub ta 7-8 aastat pärast politseist lahkumist kunagise alluva ja nüüdse ülemuse palvel uurima ammust kuritegu majas, kus oli elanud Hemingway – sellest räägib romaan pealkirjaga „Adiós, Hemingway“.
Nüüdseks on Conde-raamatuid kokku juba üheksa (või kümme, ühes neist ei ole ta peategelane) ning kunagine politseinik, kes 1989. aastal oli kolmekümne viiene, on saanud juba ligi seitsmekümne aastaseks. Vananedes on ta muutnud aina iroonilisemaks ja pessimistlikumaks, ühest sõbrast, kes esialgu tegutses kuritegeliku maailma piiril, on saanud pastor, teine on lahkunud Kuubalt. Padura rõhutas, et kriminaalsed liinid tema raamatutes on lihtsakoelised, sest põhieesmärk ei olegi lahendada juhtumeid, vaid rääkida Kuuba reaalsusest ning krimilugu annab võimaluse kujutada ühiskonna tumedamast poolest.
Veel oli festivaliesinemisel juttu Havannast, imepärasest reaalsusest, eksiilist, vabamüürluse rollist Kuuba ajaloos … ja veel ühest ja teisest, mida saab täpsemalt kuulata salvestusest. Vastuse sai ka publiku hulgast tulnud küsimus, mis on lugejaid sageli pead murdma pannud: kust võttis Conde sõbra Kõrendi ema kõik need imelised toiduained, millest ta vapustavaid roogi ja suurejoonelisi sööminguid valmistas? Need söömingud olid vaid kujutlus, unistus – selliseid roogi polnud päriselt olemas.
