MAARJA PAESALU
Mehhikost Puebla linnast pärit kirjaniku Ángeles Mastretta (1949) sulest ilmunud teoseid iseloomustavad isepäised naistegelased, kelle mõttemaailm on oma ajast ees ja kes julgevad Mehhiko keerulises ühiskonnas käia oma rada. Kuigi Mastrettat peetakse feministiks, väärib märkimist asjaolu, et feminism ei tähenda kirjanikule tingimata radikaalsust, vaid kuulub pigem naiseks olemise juurde. Ta on öelnud: „Kui feminism tähendab veendumust, et naised on inimesed, kes suudavad kujundada oma saatust ja oma elus ohjad enda kätte haarata, et saavutada oma tahtmist, siis võib mind tõepoolest pidada feministlikuks kirjanikuks.“
Nii on ka Mastretta romaani „Armuvalu“ (1996) peategelaseks isepäine Emilia Sauri, kes kaldub XX sajandi alguse Mehhiko patriarhaalses ühiskonnas kõrvale käitumismallidest, mida on naistelt harjumuspäraselt oodatud. Pinnas selleks on viljakas, sest Emilia elusündmuste taustal areneb Mehhiko revolutsioon, mis pöörab ühiskonna nii pahupidi, et kellelgi pole enam aega mõne naisterahva n-ö kohatut käitumist imeks panna.
Pueblas 1893. aastal sündinud Emilial on õnnelik lapsepõlv. Mastretta on tunnistanud, et Emilia pere prototüübiks oli tema enda harmooniline perekond, kus meeste ja naiste vahel valitses võrdsus. Emiliat ümbritsevad intelligentsed vestlused, musitseerimine ja kodus korraldatud teatrietendused. Oma liberaalse mõttemaailma võlgnebki neiu oma haritud perekonnale, eelkõige isale ja tädile. Tema apteekrist isa Diego Sauri on laia silmaringiga ja palju reisinud mees, kes lõõritab oma apteegis aariaid, armastab üle kõige ravimtaimi ja tunneb suurt huvi poliitika vastu, olgugi et on sisimas patsifist, kes eelistab sõdade asemel teadust. Isa tekitab tütres uudishimu poliitika, reisimise ja arstiteaduse vastu. Vastupanuliikumises osalev tädi Milagros, „kelle suurim kirg on vabadus ning parim pahe julgus“ (lk 22), ärgitab Emiliat meeste kombel arutlema ja otsuseid tegema. Oma roll on ka peretuttaval doktor Cuencal, kelle sõbralikul õhutusel avastab Emilia oma arstikutsumuse ja õpib ühtviisi hindama nii rahvameditsiini kui ka moodsaid ravivõtteid.
Terava mõistuse ja tundliku hingega Emilia paneb varakult tähele, et armastusel on mitu nägu. Ta on tunnistajaks oma õnnelikus abielus olevate vanemate leplikule armastustele, aga teisest küljest on talle eeskujuks tädi Milagrose suured tunded luuletaja Rivadeneira vastu, argisuse tülpimusest varjutamata armastus, mida ei kavatseta kunagi abieluks vormistada. Kuidas üldse peaks armastama? Emiliale langeb osaks õnn (või õnnetus) armuda korraga kahte mehesse. Üks neist on tema lapsepõlvesõber Daniel: mässaja, kes on Mehhiko saatuse endale südameasjaks võtnud ning ilmub ja kaob revolutsioonikeerises nagu viirastus, pidades enesestmõistetavaks, et naine teda ootab. Teine kavaler on aadlisoost doktor Zavalza, tõeline härrasmees, kes jagab Emilia armastust arstiteaduse vastu ja pakub talle rahu ja turvatunnet, ilma et ta eales naise valikuid arvustaks.
Daniel veab Emiliaga vägikaigast, suutmata välja kannatada naise kohkumatust elu ees ja mõistmata tema soovi „sättida oma puhast perset nakkushaiguste keskele“ (lk 341). Aga see rändurihingega mees, kes kardab püsivast lähedusest tekkivat igavust ja arvab, et naised ei peaks oma nina igale poole toppima, tekitab Emilias suuremat palangut kui tasane ja arvestav Zavalza, keda naine on ometi „mõistusega armastanud enam kui kedagi teist“ (lk 245). Emilia hingemaastikud muutuvad sama kiiresti kui Mehhiko revolutsioonisündmused: „Kui inimesed muudavad nii sageli oma poliitilisi veendumusi, miks siis tema ei võiks ühel hommikul Danieli mälestust põlata ning juba järgmisel pärastlõunal ihaleda tema niisket sülelust?“ (lk 226).
Niisiis pole tegu üksnes armastusromaaniga, vaid muu hulgas antakse hea ülevaade Mehhikos 20. sajandi alguses toimunud veristest sündmustest. Mastretta põimib Emilia kirglikesse eneseotsingutesse valusaid ajalookübemeid. Nii saab lugeja aimu Porfirio Díaze aastakümneid kestnud diktatuurist, valimistulemustega manipuleerimisest, revolutsionäär Francisco Madero esiletõusust, vangistamisest ja hilisemast presidendiks valimisest, tema liigsest pehmusest, mis talle lõpuks elu maksis, ja Pancho Villa ja Emiliano Zapata nimelistest kuulsatest mässajatest, kes kaitsesid küll innukalt talupoegade huve, ent olid riigivalitsemiseks liiga harimatud ja julmad.
Kõik need sündmused mõjutavad ühel või teisel moel romaani tegelasi, kelle suu läbi väljendab kirjanik oma pettumust ligikaudu kümme aastat väldanud revolutsiooni mandumise üle. Pettunud tõdemus, et selles sõjas pole võitjaid, ongi Mastretta romaani meeste ja naiste maailmade ühenduslüli. Iseasi muidugi, kuidas üks või teine nais- või meestegelane selle tõdemuseni jõuab ja kuivõrd julgeb ta seda endale tunnistada. Pettumust valmistanud revolutsioon küll lõpeb, ent Emilia siseilmas valitsev mäss ei ilmuta vähimaidki mandumise märke ja pakub vahetpidamata uut lootust ja värskust. See on lõputu sõda armastuse nimel ja armastuse vastu, mis hingitseb, kuni kestab elu, ja paneb Emilia raske valiku ette: kas rahu või õnn?
Mastretta on öelnud, et kirjandus võiks lugejale pakkuda ühteaegu nii äratundmist kui ka eksootikat, olla lennupilet uude maailma. „Armuvalu”, mis tõi Mastrettale 1997. aastal Rómulo Gallegose maineka kirjanduspreemia, annabki eesti lugejale võimaluse siirduda peadpööritavale ja eksootilisele reisile vastuoludest kirendavasse Mehhikosse, mida ilmestavad armastuse mitmepalgelised maastikud.
