Esimene peatükk siin.

Raamatublogist: “Ühesõnaga – see on naljakas ja ajuvaba lugemine, mis paneb nii mõnegi asja üle mõtlema. Kas me inimestena ikka saame kogu aeg aru, mida me teeme, või käitume lihtsalt mingite kummaliste mallide järgi?”

„Huumor on osa minu DNA-st,“ väitis hispaania romaanikirjanik Eduardo Mendoza, kui sai 2016. aastal teada, et on pälvinud väärika Cervantese auhinna, mis on tuntud hispaaniakeelse kirjandusmaailma Nobelina. Romaani „Gurbilt teateid ei ole“ võiks žanrilt nimetada logiraamatu formaadis ulmekomöödiaks.

Barcelonas maanduvad kaks tulnukat, üks neist, nimega Gurb, valib pahaaimamatult kehastumiseks kuuma blondi poplauljanna kuju ja kaob sellisena suurlinna tulede vahele. Tema sõber – samuti kõige kohatumates kehastustes, mida „Sarnastumiseks sobilike maiste vormide astraalkataloogist“ (SSMVA) leida võib – alustab Gurbi otsinguid Barcelona tänavatel, kraavides, restoranides ja vanglates, tehes surmtõsiselt pööraselt koomilisi tähelepanekuid inimühiskonna toimimise kohta ning vähehaaval sellega omamoodi kohanedes.

Jõuliselt humoorika stiili poolest tuntud Kataloonia hispaanlane EDUARDO MENDOZA (1943) peab kirjutades oluliseks, et raamatuga veedetud aeg oleks lugeja jaoks meeldiv ja lõbus. See on „sohvakirjandus“, nagu ta ise seda on nimetanud – ehk teisisõnu kirjandus, mida ei loeta kõval toolil istudes, aga ka mitte rannatoolis lamaskledes, vaid mis jäädes rahvalähedaseks, pakub enamat lihtsakoelisest meelelahutusest.

Tema esimesed romaanid „Tõde Savolta juhtumi kohta“ („La verdad sobre el caso Savolta“, 1975) ja „Imede linn“ („La ciudad de los prodigios“, 1986) on arvatud Hispaania üleminekuaja olulisimate teoste hulka. Kõige laiema publiku poolehoiu on tema loomingust võitnud aga 1991. aastal ilmunud „Gurbilt teateid ei ole“ („Sin noticias de Gurb“), samuti romaaniseeria peast põrunud detektiivist, kes eriti keeruliste juhtumite lahendamiseks hullumajast välja lastakse. Sageli on Mendoza romaanide üheks peategelaseks tema kodulinn Barcelona, mida ta portreteerib eri hetkedel läbi selle ajaloo. Nii on Barcelona olulisel kohal ka käesolevas romaanis, mille tegevustik hargneb 1992. aasta olümpiamängude eel.

Tõlkija MAARJA PAESALU on õppinud hispaania filoloogiat Tartu Ülikoolis ning saanud magistrikraadi Tallinna Ülikooli kirjaliku tõlke erialal, tema magistritöö käsitles reaalide tõlkimisest eesti proosa vahendamisel hispaania keelde. Maarja on tõlkinud ka Kuuba kirjandust: Alejo Carpentieri loomingut ja Leonardo Padura kirjutatud Mario Conde seeria raamatud “Laitmatu minevik“, “Havanna tuuled“, “Maskiball” ja “Sügismaastik“. Ta ise on  raamatu „Ehtsa elu maik. Palverännak maailma äärele” autor (Pilgrim, 2016).

Loe lisaks: