16.05.2025

„Emma raamatu“ autor, kunstnik ja kirjanik Emma Reyes sündis 1919. aastal Colombia pealinnas Bogotás vaestes oludes, elektri ja veeta ühetoalises uberikus, ning kasvas üles nunnakloostris, eraldatuna maailmast kolme luku, kahe suure tabaluku, keti ja kahe jämeda puidust põiklatiga. Proua María, kelle juures väike Emma koos õega elas – pole selge, kas ta oli nende ema või mitte –, kasutas kasvatusmeetodina peksu ja luku taha panemist, kuni hülgas tüdrukud lõplikult: Emma oli siis umbes viieaastane, õde Helena paar aastat vanem. Nunnad omakorda ekspluateerisid lapsi kümnetunniste tööpäevadega ning täitsid nende kujutluse koletute piltidega kuradist ja põrgust. Kui Emma kloostrimüüride vahelt välja astus, oli ta üheksateistaastane ja kirjaoskamatu ning polnud suurema osa oma elust näinud ühtegi inimest peale teiste kloostrikasvandike ja nunnade.

Ometi suutis Emma Reyes elada nii, et lapsepõlveaegne viletsus ja halb kohtlemine ei määranud teda jääma sinna, kust ta tuli: ta rändas ringi kogu Ladina-Ameerikas ning elas suurema osa elust Prantsusmaal, sai tuntuks kunstnikuna ning tegi Mehhikos koostööd Diego Rivera ja Frida Kahloga, tema loomingut eksponeeriti isikunäitustel Prantsusmaal, Itaalias, Iisraelis, Belgias, Saksamaal, Hispaanias, USA-s, Venezuelas, Mehhikos ja Colombias. Kunstnikuna oli Emma Reyes iseõppija, eklektilise ja omanäolise käekirjaga; tema loomingus on naivismile, aga ka Mehhiko seinamaalitraditsioonile iseloomulikke jooni, ta on maalinud talupoegi ja põliselanikke, maastikke ja koletisi, abstraktseid teoseid. Pariisis elades käis läbi selliste intellektuaalidega nagu Alberto Moravia, Jean-Paul Sartre, Pier Paolo Pasolini jt ning võttis oma tiiva alla Ladina-Ameerikast saabuvad kunstnikud, teiste seas näiteks Fernando Botero, pälvides neilt hüüdnime mamá grande. Teda tunti särava ja suure südamega isiksusena, kellel oli imeline lugude jutustamise anne, ning temast tehtud fotodelt vaatab vastu lustaka ja kuidagi krutskilise pilguga naine.

Oma kirjad lapsepõlvest lõpetab Emma Reyes hetkel, mil ta põgeneb kloostrist, kuid ka „maailm“ ei võtnud teda kohe avasüli vastu. Kõigepealt sõitis ta ringi mööda Lõuna-Ameerikat, elas mõnda aega Paraguays, abiellus seal ja sai poja, kuid laps hukkus imikuna traagiliselt sissetungijate käe läbi. 1945. aastal Buenos Aireses alustas Reyes tegutsemist kunstnikuna ning sellest peale pühenduski maalimisele ja joonistamisele: pärast rahvusvahelise konkursi võitmist sai ta 1947. aastal stipendiumi Pariisis õppimiseks ja kaks aastat hiljem toimus seal tema esimene isikunäitus. Seejärel viibis ta Washingtonis, töötas Mehhikos Diego Rivera käe all, elas siis Itaalias ning lühemalt Iisraelis, kuni pöördus 1960. aastal tagasi Prantsusmaale. Seal abiellus ta prantsuse arsti Jean Perromat’ga, kellega oli tutvunud oma esimesel laevareisil Euroopasse, ning jäigi elama Prantsusmaale, kuni ta 2003. aastal Bordeaux’s kõrges vanuses suri.

Kui Emma Reyes suurepärase jutuvestjana rääkis sõpradele lugusid oma lapsepõlvest, õhutasid need teda mälestusi kirja panema. Puuduliku hariduse tõttu tundis kunstnik end kirjutamises ebakindlalt ja väitis, et ei ole selleks võimeline, kuni ta hea sõber Germán Arciniegas tegi ettepaneku, et ta paneks oma loo paberile kirjadena – see oli Reyese jaoks midagi loomulikku, kuivõrd Prantsusmaal elades hoidis ta sidet sõpradega teisel pool ookeani ning oli seetõttu kirjutanud sadu kirju. 1969. aastal hakkaski Emma Reyes Arciniegasele saadetud kirjades jutustama oma lapsepõlvest, avaldades üksikasju, millest ta elu jooksul antud intervjuudes vaikis, ning kindla nõudmisega, et kirjutatut tohib avaldada alles pärast tema surma.

Kirjade adressaat, samuti Colombia päritolu Germán Arciniegas oli kirjanik, poliitik ja diplomaat. Ta lävis paljude tuntud Ladina-Ameerika kirjanike ja kunstnikega, teiste seas Gabriel García Márquezega, kes oli ju nii tema kui Reyese kaasmaalane. Kui Arcinegas näitas García Márquezele Emma kirju, oli see neist lummatud ning võttis kunstnikuga ühendust, et julgustada teda kirjutamist jätkama. Emma leidis aga, et Arciniegas oli kirju teistele näidates tema usaldust kuritarvitanud, ning kuigi nende sõprus ei saanud sellest rikutud, jäi kirjade kirjutamisse siiski rohkem kui kahekümneaastane vahe, enne kui Reyes oli valmis pooleli jäänud tööd jätkama.

Raamat ilmus algupärandis 2012. aastal pealkirjaga „Memoria por correspondencia“ ning valiti Colombias aasta parimaks raamatuks, nüüdseks on seda tõlgitud rohkem kui 15 keelde. Kuigi trükis ilmuv tõlge seda välja ei näita, esineb Emma Reyese käsikirjalistes kirjades kirjavigu, sest ta õppis lugema ja kirjutama ju alles täiskasvanuna. Tema grammatika ja ortograafia on intuitiivsed – nii nagu ka tema kunstilooming oli formaalsest haridusest rikkumata – ning autori soov oligi vigu mitte maha vaikida, vaid jätta need alles tõendusena lapsepõlve pärandist. Tema jutustamisoskus, elavad ja kohati koomilisedki kirjeldused, teksti rütm ja kirjade kooslus on sealjuures aga meisterlikud ning eriliselt lummab selle naise murdumatu elujõud, mis lubab mõeldamatult raskeid seiku meenutada enesehaletsuse ja vihata, luues mõjusa kontrasti ränkade olude ja üleelamiste ning jutustamise laadi vahel.

Toimetaja saatesõna Emma Reyese „Emma raamatule“

Foto: Hernán Díaz

Kasutatud allikad: https://enciclopedia.banrepcultural.org/index.php/Emma_Reyes

https://www.abc.es/cultura/libros/20150502/abci-emma-reyes-cartas-terrible-201505011855.html