25.11.2024
Hispaania kirjanik, Eestitki külastanud Javier Cercas võeti 24. novembri pidulikul tseremoonial vastu Hispaania Kuningliku Akadeemia liikmeks. Toledo on välja andnud kaks Cercase romaani – „Salamise sõdurid“ (tlk Mari Laan), mis räägib Hispaania kodusõja järelkajadest, ja „Piiriseadused“ (tlk Riina Roasto), mille tegevus toimub 1970ndate lõpu tormakatel aegadel. Tallinnas käis Cercas festivali Headread külalisena 2023. aasta kevadel.

Hispaania Kuninglik Akadeemia on igati auväärne institutsioon, kuhu valitakse kirjanikke, keeleteadlasi, tõlkijaid ja teisi väljapaistvaid kultuuri- ja teadusinimesi. Igal Kuningliku Akadeemia liikmel on ühele tähestiku tähele (kokku 46 – nii suured kui väikesed tähed) vastav koht – oma „tool“ –, mis on eluaegne. Cercas istub nüüdsest R-toolil, mis jäi tühjaks pärast seda, kui 2022. aasta sügisel lahkus meie seast Hispaania kirjanduse teine suur Javier – Javier Marías. Maríase kõige värskem tõlge eesti keelde, „Armumised” (tlk Ruth Sepp) ilmus sel kevadel. Kes on „Armumisi” lugenud, mäletab sealt ehk värvikat kõrvaltegelast, kirjandusteadlast Francisco Ricot – tema oli päris inimene ja samuti Kuningliku Akadeemia liige (p-tähele vastava tool jäi temast tühjaks sel kevadel).

Cercas hindas oma eelkäijat Javier Maríast viimase sajandi Hispaania kirjanduse ja võib-olla kogu Hispaania kirjanduse suurimaks romaanikirjanikuks ning nimetas teda suureks arhitektiks või suureks muusikuks. Ja tõesti, Cercas kirjeldab Maríase romaane väga tabavalt: „Need on ehitatud üles nagu sümfooniad, korrates ja varieerides motiive, mille tähendus tänu neile pidevatele variatsioonidele ja kordustele, põimimisele ja lahtiharutamisele aina avardub ja põimub, muutudes sügavamaks, mitmetähenduslikumaks ja keerukamaks.“

Pidulikul akadeemiasse vastu võtmise tseremoonial peetud kõned on omaette tähtis žanr, need lähevad Hispaania kirjanduslukku. Cercase kõne oli pühendatud kirjandusega seotud väärarvamustele ja nii mõnigi seisukoht kõlab tuttavalt juba ka tema Tallinna esinemisest. Cercas toob välja neli kirjandusega seotud väärarvamust, mida viimastel sajanditel kirjandusega on seostatud.

Esimene väärarvamus: kirjanik istub elevandiluust tornis – Cercas vaidleb vastu ja ütleb, et ta ei oskaks nimetada ainsatki olulist kirjanikku viimase paarisaja aasta jooksul, kes oleks end ümbritsevast reaalsusest lahti ütelnud.

Teine väärarvamus: kirjanduse peategelane on kirjanik. „Vale,“ ütleb Cercas, „kirjanduse peategelane on lugeja, sest tema on see, kes raamatu lõpuni kirjutab. /…/ Romaan on partituur ja lugeja on interpreet. Raamat ilma lugejateta on surnud raamat.“

Kolmas väärarvamus: hea kirjandus on suunatud vähemusele. Cercas juhib tähelepanu, et vähemalt lühikeses perspektiivis on häid raamatuid, mis müüvad hästi, ja häid raamatuid, mis müüvad halvasti, nii nagu on halbu raamatuid, mis müüvad hästi, ja halbu raamatuid, mis müüvad halvasti. „Ma ei ole populaarse kirjanduse poolt, ma olen kirjanduse populaarsuse poolt.“

Neljas väärarvamus: kirjandus ei ole kasulik. Cercas on veendunud, et kirjandus – ja kunst üldisemalt – ei paku mitte ainult naudingut, meelelahututust, rõõmu ja elevust, vaid ka lohutust, puhastust ja äratundmist. Kirjanduses peitub mäss võimu vastu, ent samal ajal pakub see ka võimalust õppida tundma iseennast ja teisi, pakkudes selliselt rahuldust, mis on võrdväärne seksiga. „Kas saab olla midagi kasulikumat?“

„Kui keegi ütleb, et talle ei meeldi lugeda, tuleb mul esimese asjana tahtmine talle kaastunnet avaldada.“ (Javier Cercas)

Allikas: RAE