Mini-intekas: vastab tõlkija ja estofiil Consuelo Rubio
20.08.2025
Consuelo Rubio on estofiil ja eesti-hispaania tõlkija. Tänu temale on hispaania keeles võimalik lugeda Jaan Krossi, Andrus Kivirähki, Anton Hansen Tammsaare, Paavo Matsini ja Kai Aareleidi romaane, samuti mitmete kirjanike novelliloomingut. Aga peale selle on Consuelo Toledo kirjastuse pikaajaline sõber, kellelt saab alati küsida, mis Hispaania kirjandusmaastikul uudist, ja aastate jooksul on ta jaganud hulgaliselt lugemissoovitusi ning tassinud ja saatnud Tartusse lisaks Hispaania singile ka kümnete kilode kaupa lugemisvara.
Sa tunned hästi nii Eesti kui Hispaania kirjandusmaastikku. Kas teemad, millest praegu kirjutatakse, on pigem sarnased või pigem erinevad?
Hispaania kirjanduses on viimastel aastatel üles kerkinud teemad, mis esinevad samuti Eesti uuemates romaanides ja novellides, näiteks kliimakriis või naiste (sotsiaalse) olukorra ning emadusega seonduv. Lisaks langevad meie vaated kokku klassikalisemate, nii-öelda surematute või ajatute teemade puhul, näiteks ajaloomälu ja selle kattumine individuaalse mäluga, lahkarvamused vanemate ning laste vahel, põlvkondadevaheline lõhe, paarisuhted ja nende lõppemine. Siiski tundub mulle, et Hispaanias käsitletakse otsekohesemalt, koguni võitlevamalt – et mitte öelda poliitilisemalt – feminismi (ja uut maskuliinsust) ning sooidentiteeti üldisemalt, samuti LGBT teemat. Eestis on aga tänasel päeval sõda üks neist aspektidest, mis tihti esile tuleb – minu kodumaal figureerib see muidugi ainult mälestuste näol ning on seotud vanavanavanemate või vanavanematega. Hispaanias kaldutakse samal ajal palju sagedamini kas esseedes, autobiograafilistes ja/või autofiktsionaalsetes tekstides kirjutama rassismist ja sallimatusest, samuti migratsioonikogemuse ning seksuaalsuse ja suhetega (polüamooria, avatud suhted jne) seonduvatest konfliktidest.
Aga kirjutamisstiil? Kui sulle antakse lugeda tekst, millest pole aru saada, kus tegevus toimub, siis mille järgi teeksid vahet, kas tegemist on eesti või hispaania kirjanikuga?
Tõtt-öelda ei ole sellist olukorda pea kunagi ette tulnud. Arvan, et viited geograafiale, kultuurile ja ajaloole on niivõrd erinevad, et teksti lugedes selguks, kumba kirjandustraditsiooni kirjanik kuulub. Stiililt on eesti keel palju kuivem, napisõnalisem ja ökonoomsem, samas kui hispaania keeles kipume kasutama enam sõnu ning ilustama, kui saaks väljenduda lühidalt. Mulle tundub ka, et eestikeelses kirjanduses leidub vähem religiooniga seotud motiive, millel on – vähemalt traditsiooniliselt – kindel roll Hispaania ühiskonnas ja seeläbi meie jutustatud lugudes. Eesti kirjanduses leiab seevastu rohkem kõlapinda looduse temaatika, see esineb ettearvamatu jõu ning potentsiaalse ohuna inimesele – erinevalt meid, hispaanlasi, ümbritsevast heatahtlikumast looduskeskkonnast. Samuti omistatakse teie looduskirjeldustele müstilisuse mõõde, mis on minu kodumaa kirjanduses vaevu märgatav ja harv.
Kuidas võtab hispaania lugeja vastu eesti kirjandust? Kas on midagi spetsiifilist, mida hispaanlasel on keeruline eesti kirjanduse puhul tabada? Või midagi väga sarnast?
Selle põhjal otsustades, mida olen enda eesti keelest tõlgitud teoste kirjastajatelt kuulnud, on hispaania lugejaskonnani jõuda üpris raske. Nii-öelda eesti universum asub väga kaugel meie keskmist lugejat ümbritsevast ning seetõttu tuleb arvestada võimsa jõuga, mida oskan nimetada vaid „võõrapärasuseks“ – see peletab ja on raskesti ületatav (sageli polegi see võimalik). Miski, mis on kohal peaaegu kõigis eesti autorite sulest ilmunud kirjatükkides, on kuulumine väikerahva hulka, kes on võidelnud ja jätkab võitlemist ellujäämise nimel (ülim teadlikkus enesest rahvana). Hispaaniakeelses kultuuriruumis kirjutajale on see täiesti võõras, välja arvatud ehk juhul, kui kirjutatakse mõnes vähemuskeeles. Seetõttu ilmneb Hispaania kultuuriruumis kirjutatud teostega üleskasvanuil raskusi eesti raamatute süžeede ning tegelastega samastumisel.
Aga vastupidi, eesti lugejal hispaania kirjanduse puhul?
Ma ei tea, kas olen õige inimene sellele küsimusele vastama – usun, et Toledo toimetajad oskaksid seda palju paremini teha. Ilmselt võib eelmise küsimuse vastuse teistpidi pöörata: kas on ehk võimalik, et meie pidev tagasipöördumine kodusõja, niinimetatud kahe Hispaania vastasseisu ja sellest tulenevate konfliktide juurde (mis juba meidki ära tüütab) mõjub teile heidutavalt?
Mis on su lemmikud su enda tõlgete seas?
See teeks sama välja, kui küsida ema käest, millist oma lastest ta eelistab. Võin öelda, et olen väga nautinud Tammsaare tõlkimist ja kui peaksin kohe praegu valima uue teose vanalt tuttavalt autorilt hispaania keelde tõlkimiseks, valiksin Krossi.
Palume lugemissoovitust! Kes on Hispaania ja Eesti kirjanike seas su lemmikud? Mida soovitaksid Toledo raamatutest?
Hispaania kirjanikud, keda jälgin, on Almudena Grandes (kes kahjuks lahkus meie hulgast mõni aeg tagasi), Javier Cercas, Sara Mesa, Marta Sanz, Pilar Adón ja Belén Gopegui. Loomulikult leidub teisigi autoreid, kes vääriksid mainimist ning kelle teosed tõlkimist: Edurne Portela, Laura Fernández, Fernando Aramburu, Cristina Morales, Jesús Carrasco.
Rääkides Eesti kirjanikest, tunnen end taas pühendunud emana, kellel tuleb oma võsukeste vahel valida – see on ilmvõimatu. Siiski võin öelda, et naudin väga Maarja Kangro ja Urmas Vadi tekstide lugemist, samuti inspireerib ja rahustab mind Õnnepalu klaar proosa; Rein Raua ajalookujutus toidab vaimu. Lisaks tunnen suurt lähedust, sukeldudes selliste naiskirjanike nagu Piret Raua, Eva Koffi ja Lilli Luugi kirjandusmaailma.
Toledo raamatutest soovitaksin aga peaaegu kõiki: eriti sümpatiseerib mulle juba nimetud Javier Cercase looming, ka Javier Maríase oma (küll veidi vähem). Kui on soovi naerda, sobivad lugemiseks Eduardo Mendoza teosed. Mittehispaaniakeelsetest raamatutest soovitaksin suurepärase Lucia Berlini loomingut.
Hispaania keelest tõlkinud Grete Lotta Vaho.
Fotol lehitseb Consuelo Fernando Aramburu romaani „Isamaa“ Tartus Biblioteegi raamatupoes.



