21.04.2025

Hispaania ja katalaani keele tõlkija MARIA KALL viitab küsimustele vastates Juan Carlos Onettile, kes on öelnud, et paljad faktid on alati tühjad anumad, mis võtavad vormi alles siis, kui on täidetud tundega. Miks tsiteerida Onettit Emma Reyese kirja pandud „Emma raamatu“ puhul (alapealkirjaga „Kirjad lapsepõlvest“), saab teada allpool. Aga igal juhul on Maria selline tõlkija, kes täidab sõnad tundega – süvenemise ja soojusega. Seda on tajuda nii tema tõlgetes kui ka selles, kuidas ta neist räägib.

Pärast seda, kui olid Emma Reyese raamatu esimest korda läbi lugenud, ütlesid, et see on ühtaegu üks kõige traagilisemaid ja samas üks kõige optimistlikumaid raamatuid, mida sa tead. Milles see traagika ja optimism avalduvad?

Emma Reyese lapsepõlv, mida ta kirjades avab, on iseenesest traagiline. Ta kasvab äärmuslikus vaesuses, sealt edasi satub enam kui kümneks aastaks kloostrisse. See on äärmiselt julm ja lohutu maailm. Reyes jutustab kõigest ilustamata ja otsekoheselt, kuid ka soojuse ja huumoriga. Tema jutustus on detailne, ta mäletab täpselt nägusid, ilmeid, lõhnu, tekstuure, omaenda mõtteid, aeg-ajalt on tema sõnades uskumatust ja imestust, kuid seal ei ole jälgegi enesehaletsusest ja puudub igasugune viha või soov kätte maksta. See teeb Emma Reyese loo ääretult mõjuvaks, annab jutustajale erilise sõltumatuse ja tõstab ta kõigest kõrgemale, ta ei lase ennast muuta selleks, kelleks on justkui määratud muutuma.

Täiskasvanud Emma Reyes, kes aastakümneid hiljem sündmustele tagasi vaatab, saab valida, kuidas ta sündmused lugeja ette toob, millist valgust neile heidab, kuidas neid tõlgendab, ja viis, kuidas ta seda teeb, annabki põhjust optimismiks. On ka teada, et hiljem Pariisis kunstnikuna tegutsedes pühendus Emma Reyes Euroopasse õnne otsima tulnud Ladina-Ameerika kunstnike abistamisele, teda on nimetatud nende heaks haldjaks. See, et äärmiselt rasketest oludes kasvanud Emma Reyesest saab kunstnik ja Pariisi intellektuaalide ringkondades hinnatud seltskonnahing on üks asi, kuid et Reyes, kellest lapsepõlves keegi ei hoolinud, ilmutab teiste vastu suurt hoolivust ja empaatiat, on eriti tähelepanuväärne ja äratab lootust.

Emma Reyes õppis lugema ja kirjutama alles täiskasvanuna ning on öelnud, et kirjutamine on talle raske. Kas see oli tekstiga lähedalt tegeledes kuidagi märgata ja mida see tõlkija jaoks tähendas?

Ei ütleks, et tekstist kuidagi läbi kumaks, et kirjutamine Emma Reyesele raskusi valmistas. Välja arvatud kohad, kus autor ise väljendab kahtlust, kas tema mõttekäik on jälgitav ja palub kirja adressaadil end parandada ja vajadusel õigele rajale juhtida. Reyese stiil on spontaanne, üks mälukild kutsub esile järgmise, kuid see ei muuda teksti hüplevaks või raskesti jälgitavaks. Pigem mõjub just loomulikuna, sest nii meie mõte ju liigubki. Kui üldse midagi, siis kohati võis ühte lausesse sattuda väga palju informatsiooni, nii et vahepeal tuli tahtmine see punktiga katkestada. Vist paaril korral seda ka tegin.

„Emma raamat“ räägib autori enese elust – kas sinu meelest tasub seda lugeda pigem dokumendina või pigem kirjandusteosena?

Selle küsimuse peale meenub kohe teise kolumbialase Gabriel García Márqueze mõte, et Ladina-Ameerika autorid on pidanud väga vähe fantaasiat kasutama, sest nende tõelus on niigi nii äärmuslik ja uskumatu, et suurim väljakutse ei ole mitte midagi välja mõelda, vaid panna lugeja oma tõelust uskuma. Ma arvan, et „Emma raamatut“ võib lugeda nii dokumendina kui kirjandusteosena. Minu teada autoril ei olnud algselt ilukirjanduslikku taotlust ja need kirjad ei olnud mõeldud avaldamiseks. Samas on seal piisavalt poeetilist ja sümboolset jõudu, et täidetud peaksid olema ka ilukirjandusteoselt nõutavad esteetilised kriteeriumid. Ja poeetilisi dokumente on ju teisigi, kas või Rilke „Kirjad noorele luuletajale“.

Mis sulle selle raamatu juures kõige sügavamat muljet avaldas?

Ikka lugu ise, üks ja unikaalne isiklik kogemus, väikese tüdruku lugu saja aasta tagusest Kolumbiast. Ja muidugi jutustaja hääl, Emma Reyese isik. Uruguay kirjanik Juan Carlos Onetti on öelnud, et paljad faktid on alati tühjad anumad, mis võtavad vormi alles siis, kui on täidetud tundega. Kui Emma Reyese lugu koosneks lihtsalt sündmustest, oleks see ühe kurva lapsepõlve lugu, kuid ta jutustab nii, et annab sündmustele uue tähenduse, sellise, mis annab põhjust hinnata tema traagilist lugu optimistlikuks.

Palume lugemissoovitust! Mis on su enda tõlgitu seas lemmikraamatud? Mida soovitad Toledo väljaannetest?

Soovitada on raske, sest sõltub ju kellele soovitada. Toledo minu teada midagi halba välja ei annagi, nii et selles mõttes julgen soovitada kõike. Mulle endale on väga meeldinud Julio Llamazarese „Kuidas vaadata vett“, Javier Cercase „Salamise sõdurid“ ja uuematest Javier Maríase „Armumised“. Enda tõlgitutest julgen uuematest soovitada (mitte küll Toledo välja antud) katalaani autori Irene Solà „Mina laulan ja mägi tantsib“. Selles raamatus on väga palju.