MARI LAAN

María Dueñase romaan „Õmblejanna Madriidist“ (tõlkinud Kristiina Raudsepp ja Mari Laan) on Hispaanias olnud viimaste aastate menukamaid raamatuid, mida on tõlgitud juba enam kui 25 keelde. Tõepoolest, kõik bestselleriks vajalik – et pinge hetkekski ei lõdveneks ja lehe keeramise kiirus ei langeks – on olemas: kangelanna kujunemislugu dramaatiliste elukäänakute ja kannapööretega, mõni armusuhe kas nunnult ilmetu või hullutavalt donjuanliku või siis sootuks salapärase meesterahvaga, pingestatud riskantsed seiklused, poliitilised mahhinatsioonid… Ning sinna juurde ajasturomaani sõprade rõõmuks sädelevat rahvusvahelist suurilmaelu, moodi ja glamuuri, jätmata sealjuures siiski märkamata ajalooraputusi ja sõjaviletsust.

Romaani tegevus toimub möödunud sajandi kolme- ja neljakümnendatel aastatel, peamiselt Hispaania kodusõja ajal. Peategelaseks on Madriidi lihtsatest oludest pärit õmblejanna Sira Quiroga, kes ootamatute ja mitte just õnnelike elukeerdkäikude järel satub kodulinnast, kus sõja eelhinguse ärevus juba tugevasti õhus on, vahetult enne selle puhkemist Marokosse. Teatavasti just Marokos, tollases Hispaania protektoraadis puhkeski 1936. aasta juunis sõjaväeline ülestõus, mis sealt edasi Pürenee poolsaarele liikudes kasvas kolm aastat kestnud vennatapusõjaks. Nende sündmuste taustal kaotab kangelanna ühel hetkel kõik, ent nii nagu õmblusmasin on meie vanaemadel aidanud Siberis hinge sees hoida, aitab usk oma moekunstniku oskustesse kitsikusest välja ka Sira, kes tasapisi asub hirmudest jagu saades ja ennast ületades ise oma elu juhtima, kasvades ebakindlast tütarlapsest vähehaaval iseteadlikuks ja koguni mõjukaks nooreks daamiks.

Raamatusse sisse elades kujutlesin, kuidas selle muster moodustab otsapidi ühte põimuvate lõikelehtede ja rindekaartide rägastiku,  nii nagu romaani tekst on ühtaegu haarav ja põnev seiklus ning sealjuures annab peaaegu möödaminnes hea pildi ajastust ja sündmustest, mis neil aastatel Hispaanias ja selle Maroko protektoraadis aset leidsid. Kogu tegevus toimub nimelt põhjalikult dokumenteeritud ja faktitruul ajaloolisel taustal ning doktorikraadiga autor on nimetanud vestlusi, mälestusi, elulugusid, ajaloodokumente, akadeemilisi käsitlusi, arhiivimaterjale ja palju muud, millega ta täpse konteksti nimel on töötanud. Romaani lisana ongi kirjanik, kes – nagu ta ise ütleb – pole suutnud oma akadeemilisest minast siinkohal lahti lasta, toonud ära kümneid allikaid, mida ta autentsuse ja faktitäpsuse saavutamiseks on kasutanud.

Ka mitmed olulistest tegelastest on päriselt elanud ajaloolised isikud: veidrikust falangist Juan Luis Beigbeder, kes oli üks sõjaväelaste mässu alguse juures viibinud kindraleid ja hiljem lühikest aega Franco minister, ning tema pealtnäha kerglane inglannast armuke Rosalinda Fox, kellest oletatakse, et ta tegutses Hispaanias Inglise spioonina. Kirjanikule on ka ette heidetud, et Beigbederi veidrikust tegelaskuju mõjub Franco-meelse sõjaväelase kohta liialt sümpaatselt (pealegi on ta veel kirglik ja galantne armastaja, kes hiljem üsna kiiresti sõjajärgsest valitsusest välja tõrjuti ja koduaresti saadeti –sellisest tegelaskujust võib lausa kahju hakata), kuid ometi pole autor muidugi jätnud rõhutamata, et veidrustest ja galantsusest hoolimata oli tegemist mehega, kes aitas kaasa sõja puhkemisele ja korraldas isiklikult marokolastest palgasõdurite värbamist, kelle jõhkruse ees vabariiklaste armee erilist hirmu sai tunda. Kõrvalrollides esinevad ajaloolistest tegelastest veel kodusõjajärgse perioodi algusaastatel väga suurt mõjuvõimu omanud Franco kälimees Ramón Serrano Suñer ja Briti mereväeatašee Alan Hillgarth, kes II maailmasõja ajal juhtis Inglise salaluure tegevust Hispaanias, ning nii avaneb muuhulgas ka sakslaste ja inglaste tegevuse roll tollases Hispaanias.

Kui poliitmängude juurest leebemaid tundeid loovate kirjeldusete juurde tulla, siis üks eriti võluvatest külgedest romaani juures on autori maalitud pilt 1930ndate Marokost, mis ühelt poolt õhkab araabialikku eksootikat ja teisalt kirjurahvuselise pagulaskogukonna glamuuri. Kõik see avaneb tõepoolest justkui maalituna, tehes elavaks Põhja-Aafrika valguse, värvid ja lõhnad: rahvusvahelise Tangeri linna kerglane kõike unustada tahtev pidutsemine ning mauride ja kolonistidest hispaanlaste rahumeelne kõrvuti kulgemine protektoraadi pealinnas Tetuanis – selles kõiges soe poolehoid, mis saab seda mõistetavamaks, kui selgub, et ka kirjaniku enda emapoolses suguvõsas on olnud hellalt Marokot meenutama jäänud kunagisi protektoraadi elanikke.

2009. aastal ilmunud romaani põhjal on Hispaanias valminud ka teleseriaal (mõlema originaalpealkiri on El tiempo entre costuras), mis on samuti osutunud ülipopulaarseks. Kuidas siis muidu – mõeldagu vaid, milliseid võimalusi annavad juba iseenesest haaravale süžeele juurde eelpool kirjeldatud Maroko vaated ja maastikud, kolmekümnendate šikk ja naiselik mood ning kõik need 400 spetsiaalselt rätsepatööna valminud (ja lisaks veel 1500 laenutatud) kleiti ja kostüümi, mis seriaalis käigus olevat. Igatahes on vastavad müügimehed heameeles täheldanud, et pärast seriaali iga osa lõppu võib reaalajas näha, kuidas õmblusmasinate netimüük tõeliselt muljetavaldava hüppe teeb.

Haarav raamat, kohe kindlasti!

Tutvu raamatuga