Rigoberta Menchú ja Dante Liano „Väike Min, tüdruk Chimelist“
ELIS AUNASTE
Kõige magusam kastaniaeg oli kätte jõudnud. Maa oli täis suuri lõbusaid lehelehvikuid, mille all ja vahel peitsidki end need laste igasügisesed rõõmustajad – valgekirjud kastanilapsed, kes end veel okkalise koore all peidavad, pragunenud koore seest välja piiluvad kastanikaksikud ja prisked, juba veerema läinud kastanimunad, kelle suurimaks sooviks on mängida lehe all kükitades peitust, hüpata leituna korvi ja muutuda siis kodus paari oksa abil rammusateks kastanilehmakesteks. Mu laste hea sõber, nooruke tudengist lapsehoidja oli viinud mu noorema tütre selle üksiku kastanipuu juurde, mis paar tänavavahet eemal väikesel rohtukasvanud tänavanurgal lõbusalt laiutas. Vanemal tüdrukul oli aga hinges trots ja kurgus nutt. Ei aidanud muu, kui pidin ta ise teistele järgi viima. Tüdrukud, kummalgi punutud korvike aaretejahiks kindlalt kätte surutud, nägid viimaks puud ja kogu trots ununes hetkega. Küll on kahju, et ma täna ise selles sügise pidulauas osaleda ei saa, mõtlesin väikese kahjutundega ja ruttasin tagasi Suurte Inimeste Maale.
Suurte Inimeste Maalt tagasi jõudes võttis mind kodus vastu terve kastaniloomakeste riik. Mõned olid tõesti muutunud lehmakesteks, tippides ettevaatlikult oma harkis tikkjalgadel. Teised olid otsustanud lendama hakata lillade ja roosade sulgede abil, mis nende ümarikud kehad vaevata pilvedesse kandsid. Kõik teised munakesed aga olid kuhjatud korvidesse, et sealt siis välja hüpata ja kõige ebasobivamal hetkel riukalikult tingimata suure inimese jala alla veereda. Tudengitüdruk aga saatis mulle ühe erilise foto sellest päevast. Keset kastanikogumise ärevat pidulikkust oli mu viieaastane tütar korraga peatunud ja lehtedesse põlvitades käed palveasendisse kokku toonud. Vaikuses kinnisilmi veedetud hetk saabus spontaanselt, kestis mõned viivud ja lõppes iseenesest. „Ma rääkisin kastanijumalatega,“ selgitas laps pärimise peale olukorda. Selle mõnevõrra ootamatu käitumise juuri oskan otsida vaid meie muljeterikkalt India reisilt, maalt, kus tavalise ja maagilise vahel on senimaani habras joon. Lastele sobis värviküllane ja sadu jumalaid täis India, sest, nagu ka lapsepõlv, on see seletamatu ja muinasjutuline. Just nagu Chimel, väikese Mini lapsepõlveküla Guatemalas.
Raamatu „Väike Min, tüdruk Chimelist“ autor Rigoberta Menchú ise ongi suureks kasvanud väike Min. Kirjapanduna muutub tema maagiline lapsepõlve Chimel oma inimeste, loomade ja loodusega rahulikult kulgevaks ja paitavaks poeesiaks. Lapse silmade läbi nähtuna seletatakse lahti elu, mis on ühtaegu maine ja müstiline. Mesilase ja mäe hing on seal võrdselt olulised, laps ja täiskasvanu on mõlemad vajalikud ja teevad just seda, mis neile jõukohane ja rõõmu valmistav.
„Ma mäletan täpselt, milline oli meie kodu Chimelis siis, kui ma olin väike tüdruk. See oli puidust koda, millel oli õlgedest katus. Mulle meeldis seinapragude vahelt välja vaadata. Sealt paistsid kätte rohelised maisipõllud, mida tuul õõtsutas nagu jões kümbleva naise kauneid juukseid, pikki ja rohelisi. Veel paistis sealt jänesepuur, kus küülikud krõmpsutasid rohtu nagu professorid, kes, ümmargused prillid ninal, loevad valju häälega raamatut.“ (lk 47)
Kunstnik Eve Mahhovi värvi- ja mustriküllased joonistused annavad lugusid edasi samasuguse maagiast puudutatud lihtsusega – kirjumirjud jõekivid saavad pesu pesevate naiste jalge all hiidkilpkonnadeks, herneväädid aga kasvatavad sama varre otsas korraga kaks kauna – ühes ootamas äratust pisike inimloode, teises hiirelaps, mõlemal väänlemas varre suunas nabaväädi kirivööd. Kas just hernekaunast, aga Chimelis näebki koos iga inimlapsega samal hetkel ilmavalgust üks loom või lind, kelle iga samm siin maa peal kulgeb täpselt samas rütmis inimese omaga, kellega ta seotuks jääb. See loom on naual ja ta on inimesega niivõrd seotud, et isegi aevastab või kukub samal hetkel kui inimene, kellega ta saatus kokku on määratud.
See on erakordse soojusega kirja pandud raamat lapsepõlvest. Soojusega, mida oskab väljendada vaid see, kelle enda lapsepõlvemaa on kadunud sellesse kaugesse aega, milles mälestused segunevad müütidega ja müüdid ärkavad ellu, luues maailma, mis on hoopis tasakaalukam, heatahtlikum ja lihtsam kui see, millesse oma lapsed suigutame, siis kui raamatu taas sulgeme.
Foto: Eva Maria Tartu
