29.11.2024

„Kui ma Krahvi tausta ei teaks, siis peaksin teda jultunud ja hoolimatuks tegelaseks ja hoiaksin päris elus temast eemale,“ ütleb MAARJA PAESALU enda tõlgitud krimisarja peategelase Mario Conde ehk Krahvi kohta. Leonardo Padura raamatutest on värskelt ilmunud neljas osa, „Sügismaastik“. Varem on Maarja tõlkes sellest Havanna-sarjast avaldatud „Laitmatu minevik“, „Havanna tuuled“ ja „Maskiball“.

Maarja on õppinud hispaania filoloogiat Tartu Ülikoolis ning saanud magistrikraadi Tallinna Ülikooli kirjaliku tõlke erialal, tema magistritöö käsitles reaalide tõlkimisest eesti proosa vahendamisel hispaania keelde. Maarja eestinduses on ilmunud ka Eduardo Mendoza „Gurbilt teateid ei ole“ ning Alejo Carpentieri loomingut. Nüüd vastab ta kirjastaja neljale küsimusele.

Miks sa tõlgid?

Tõlgin, sest mulle meeldib väga tegeleda keeleliste küsimustega. Minu jaoks on suur loominguline rõõm lugeda võõrkeelt (ennekõike hispaania keelt!) ja püüda seda ladusasse eesti keelde ümber panna. Tõlkimine on minu jaoks meditatiivne tegevus, mis aitab mul end muust maailmast välja lülitada.

Havanna-raamatute peategelasele Mario Condele võib süüks panna seksismi, matšismi, homofoobiat ja mida kõike, rääkimata sellest, et tarbitavad rummikogused on lausa imekspandavad ja tema sigaretitoss ajab isegi lugedes köhima. Kuidas sa Krahviga päris elus läbi saaksid?

Kui ma Krahvi tausta ei teaks, siis peaksin teda jultunud ja hoolimatuks tegelaseks ja hoiaksin päris elus temast eemale. Ent kuna raamatutes on tema sisemaailma päris hästi avatud, saan temast tegelikult üsna hästi aru. Võtaksin teda sellisena, nagu ta on – ebatäiusliku, katkise, ent hingelise tüübina, kellega saaks huvitavaid vestlusi pidada. Ma tunneks talle kaasa, oskaks teda kuulata ja kui ta seda soovib, võiksin talle oma naiselikust perspektiivist nõu anda 🙂

Oled rännanud Kuubal ja mujal Ladina-Ameerikas, Hispaaniast rääkimata. Kuivõrd sarnane või erinev on 1989. aasta Havanna, millest Padura suure armastusega kirjutab, võrreldes sellega, mida Sa oma silmaga nägid?

Raamatutes kirjeldatud 1989. aasta Havanna on minu arvamuse järgi väga sarnane tänasele Havannale, mis on täpselt sama lärmakas, dekadentne, värvikirev, puudustkannatav ja seltskondlik nagu siis, kui seal tegutsesid Krahv ja tema kaaslased.

Palume lugemissoovitust! Millist raamatut Sa enda tõlgetest kõige ägedamaks pead? Mida soovitaksid lugeda Toledos ilmunust?

Enda tõlgetest pean kõige ägedamaks Alejo Carpentieri ajaloolist romaani „Valgustuse sajand“. Kuna romaan oli keerulise sõnakasutusega ja käsitles pöördelisi teemasid nagu Prantsuse revolutsioon ja selle tagajärjed, oli see minule kui tõlkijale korralik pähkel. Tõlkimise ajal kujunes mul selle raamatuga „armastan-vihkan“ suhe, aga nüüd, kui teos on ilmunud, on asi juba tugevalt armastuse poole kaldu. Romaanis lahatakse osavalt teemasid nagu võim, kättemaks ja inimlikkus, nii et seda tasub lugeda kõigil, kes peavad au sees n-ö „vana kooli“ head kirjandust, kus mängus on suured ajaloolised hoovused ja nende küüsi jäänud inimesed. Puudu pole ka eksootikast, kuna tegevus toimub Kariibi mere saartel.

Toledos on ilmunud palju head kirjandust, mille seast tooksin välja kolm lemmikut: Maria Dueñase „Õmblejanna Madriidist“ ja Ángeles Mastretta „Armuvalu“, mille tugevad naispeategelased on teeninud minu suure lugupidamise, ja Fernando Aramburu „Isamaa“, mis on valus ja eluline sissevaade Baskimaa lähiajalukku ning rasketesse valikutesse, mida üksikisikud tollase ühiskondliku olukorra tõttu tegema pidid.

Fotol on tõlkija Maarja Paesalu esinemas Kadrioru kirjandustänaval (2023).