28.01.2025

Kuubal sündinud ja kasvanud Anneli Ramos Põder on kirjutanud raamatu „Kuuba ühes hingetõmbes“, kus esimese asjana saab teada, et Kuubat ja Eestit ühendab kama! Ja sealiha ja hernesupp. Aga see on alles algus sellele imepärasele tõelusele ja tavapärasele ebatõelisusele, mida kujutab endast elu saareriigis ja mille on hispaaniakeelsest käsikirjast tõlkinud Toomas Kahur.

Anneli, palun tutvusta end: milline on su päritolu ja millega sa praegu tegeled?

Minu nimi on Anneli, mis kõlab väga tavaliselt, sest mu ema on Eestist pärit, aga mul on kaks perekonnanime, sünnist saadik – Ramos Põder, ilma kriipsuta, sest ma sündisin Kuubal ja mu isa on sealt pärit. Eestis on mul olnud juba pikk tee, alates 1996. aastast, aga praegu olen hispaania keele õpetaja põhikoolis ja gümnaasiumis, mis kõlab väga loogiliselt. Mu viimane saavutus on, et sooritasin edukalt eesti keele B2 eksami. Olen tükk aega mõelnud, et peaks õpetaja kutse saama, ülikooli astuma, samas mõtlen, et olen juba 57, lõpetan ülikooli kolme aasta pärast, siis lähen varsti pensionile. Aga nagu siin viimasel ajal reklaamitakse elukestvat õpet, siis mõtlen miks mitte.

Kuidas sündis raamat „Kuuba ühes hingetõmbes“?

Raamat sündis nostalgiast ja kartusest unustada. Ma olin kirja pannud lugusid oma vanaemast, need hakkasid kasvama ja ma taipasin, et mul on vajadus kirjutada Kuubast, oma emast ja isast, sest kirjutades saavad paljud lahendamata küsimused vastuse.

Mis on su enda jaoks kõige rõõmsam ja kõige raskem või valusam mälestus selles raamatus?

Raamatus ei ole mul selliseid kõige-kõige raskemaid momente, sest ma ei elanud Kuubal, kui vanaema ja isa surid, ma sain sellest hiljem teada. Kurb on see, et ma ei olnud kohal ja ei saanud neid aidata. Aga kõige õnnelikum moment on minu kohtumine vanavanematega Eestis.

Sa oled terve elu tegelenud kunstiga ja raamatu kaanepilt on samuti sinu tehtud. Mida see kujutab?

Kaanepildi idee tuli vanalt fotolt, kus ma olen staadionil koos algkooliaegsete klassikaaslastega, oleme just saanud pioneerirätid. Mõtlesin, et võiks sinna lisada pesapalliväljaku, mõned tubakataimed ja horisondile palmirivi. Mina astun kaaslastest eemale ja tervitan lippu, nii nagu me pidime tegema terve lapsepõlve iga päev, ja siis lähen ära, mängust välja. Nüüd mõtlen, et oleksin pidanud endal pioneeriräti ära jätma.

Kuidas läheb praegu sinu Kuubal elavatel pereliikmetel ja sõpradel?

Mul on Kuubal vähe lähedasi, on jäänud kaugemad sugulased, mõned nõod, kellega ma aeg-ajalt suhtlen. Oma poolõega suhtlen küll tihedalt ja aitan tal elus püsida, saadan raha ja toitu, sest kuigi ta on arst, ei piisa tema kuupalgast isegi nädalaks ning pealegi on väga keeruline leida vajalikke toiduaineid, ka siis, kui sul on raha.

Palume lugemissoovitust! Räägid oma raamatus üsna palju ka kirjandusest: mida soovitaksid lugeda Kuuba kirjandusest? On sul lemmikuid Toledos välja antud raamatute seas?

Kuubal või osaliselt Kuubal elab Leonardo Padura, paljud teised väga head kirjanikud on läinud eksiili: Guillermo Cabrera Infante suri Inglismaal, Abilio Estévez elab Hispaanias, Reinaldo Arenas suri USA-s, Antonio José Ponte elab Madriidis, Zoe Valdés Prantsusmaal, Pedro Juan Gutiérrez Kuubal. Veel nimetaksin Pariisis surnud Alejo Carpentieri (tema loomingut on tõlgitud ka eesti keelde), kes lõi Ladina-Ameerika kirjeldamiseks mõiste „imepärane tõelus“, ja luuletajat Dulce María Loinazi.

Toledo raamatutest julgen soovitada kõiki, sest see kirjastus teeb väga teadliku ja kindla valiku selles osas, mida tõlkida ja välja anda. Kuuba kirjandusest on nad avaldanud ainult Leonardo Padura raamatuid, kõik on väga head, kuna kirjanik oskab detektiivilugude vahendusel väga hästi kirjeldada Kuuba ühiskonna dekadentsi. Veel üks suurepärane raamat on Lucia Berlini „Koduabilise käsiraamat“. Enrique Vila-Matas, Javier Marías, Eduardo Mendoza on tänapäeva Hispaania kirjanduse paremik ja muidugi on imeline Argentiina klassik Julio Cortázar.

Anneli raamatu „Kuuba ühes hingetõmbes“ algust saab lugeda siin.