TOOMAS RAUDAM

Clarice Lispectori romaan “Metsiku südame ligi” on nagu koht, millesse kohe armud ning tahad sinna ikka ja jälle tagasi tulla. Isegi ei tea, miks. Niipea kui midagi esile tõsta ja seda isegi siis, kui selleks on metafooride metsikus, mis vast ongi romaani sünnimärk, ikkagi jääb tunne, et midagi on käest lastud. Midagi sarnast toimub ka teoses. Kõik on siin liikumises, millelgi pole püsi.

Sagedasim kirjavahemärk on kolm punkti. Ning seda isegi seal, kus teda tavaliselt pole – peatükkide pealkirjades. Nii jääb lõputa esimene peatükk – “Isa…” Ema aga on avatud nii alguse kui lõpu suunas – “… Ema …” Miks on alguse ja lõputa tädi – “…Tädi…” – jääks mõistatuseks, kui samas peatükis poleks merd/ookeani ja jälle isa, kelle kohta öeldakse: “Ta tundis: isa suri nii, nagu ookeani põhja ei näe.” (lk 37) Sama element, vesi vannis, kus supleb väike Joana, võib olla seletuseks, miks “…Kümblus…” on katkutud nagu kana või hulkuva koera tagumik. (Muide, ka kanad on loos tähtsad asjamehed, laps sööb neid surnuna, aga läheb siis õue lohutuseks vaatama, ega ta ometi elusat kana pole suhu pannud.) Ning kui mees on Otávio, Joana abikaasa, kellest peale Descarti lugemise midagi head pole oodata, siis võib ta ilma süümepiinadeta ennast eest ja tagant punkteerida lubada – “…Otávio…”

Suur, võib olla väike, kuid ülimalt intensiivne osa “Südamest” on kirjutatud lapse vaatevinklist. Teatavasti ei tee laps esialgu vahet enda ja maailma vahel. “Tool” on tema jaoks ta ise, mitte ese ja kui ta ennast selle vastu ära lööb, siis on ta iseendale iseendaga haiget teinud või vähemalt üllatanud.

“Need olid asjad, mida ta oli ennegi silmanud, ent mida ta siis ühtäkki esimest korda üllatusega nägi, ühtäkki taibates, et see on kogu aeg olemas olnud. Näiteks haukuva koera siluett taeva taustal. … Avatud uks, kiikumas edasi-tagasi, kriiksus õhtu vaikuses … Ja korraga, jah, seal oli tõeline asi.” (lk 43)

Tinglikult võiks loo esituslaadi kutsuda teadvuse vooluks. Kui ei teaks, et voolata võib vaid vesi, mitte teadvus. Joyce´iga, kes teadupärast teadvuse oma “Ulysseses” esimest korda “voolama” pani, jagab Lispector samasugust absoluutset, hoolimatakõigestelujaatust:

“… ning ühel päeval on iga mu liigutus loomine, sünd, ma purustan kõik eid, mis minus on …” (lk 207)

Tinglikult võiks teha muudki. Näiteks võrrelda Lispectorit ja mõnd keskaja naismüstikut, näiteks Magdeburgi Mechthildi. Ning kui leviteerida laused ajas ümber, siis oleks raske, kui mitte võimatu tuvastada, kumb on kumb. See juhtub alati, kui kirjutada kõikide meeltega korraga. Milleks, jumalparaku, on võimelised vaid vähesed. Selleks on vaja midagi enamat kui sõnu. Hinge. Südant.

Tinglikult vormub lugu armuloona – mees ei sobi naisele, naine pole rahul mehega – isegi sentimentaalse seebiooperina – mehel tekib armuke, kes ootab last, jne, jne. Paraku aga pole vaatenurk ei eriti isane ega ka emane. Kulissidest tõustakse taevasse ja laskutakse põrgusse. De profundis in extremis.

Clarice sündis 1920 a. Lääne-Ukrainas selleks, et päästa oma ema. Vene soldatid olid järjekordse pogrommi ajal vägistanud tema ema ning nakatanud süüfilisse. Siis usuti, et haigusest võib välja ravida sünnitus.

“Kahjuks ei õnnestunud mul ema terveks teha. Ning tunnen ennast siiani tema ees süüdlasena.”

Kogu elu kirjutab Lispector, nagu tahaks ta kellegi elu päästa. “Arvatavalt iseenda elu,” kirjutab ta veidi enne oma surma.

Allikas: kultuur.err.ee

Tutvu raamatuga