„Kas see tuleb lugu Tarzanist?“ küsisid noored Frankfurdi sakslased leedu näitlejalt ja filmirežissöörilt, kui kuulsid, et ta kirjutab hundilastest.

Ei, see polnud lugu Tarzanist. See oli lugu sõja üle elanud saksa lastest, kes pärast Ida-Preisimaa okupeerimist Nõukogude vägede poolt Leetu põgenesid ja seal ennast metsas varjasid. Kuid vahel on ka teadmatusel tähendus ja nii sai asjaolu, et sakslased ise ei teadnud midagi oma rahvuskaaslaste hirmsast saatusest, selle raamatu kirjutamise üheks ajendiks. Hundilaste, Wolfskinder’ite saatuse vastu oli Alvydas Šlepikas huvi tundnud varemgi. Oli ta ju üheksakümnendate aastate keskel plaaninud teha nende laste mälestusel põhineva dokumentaalfilmi, mis kahjuks rahastust ei saanud. Kuid materjal oli alles, ja lõppkokkuvõttes sündis sellest dokumentaalromaan, mis pärast ilmumist 2012. aastal on Leedus pälvinud mitmeid preemiaid.

Sellest, mis toimus Ida-Preisimaal pärast seda, kui Nõukogude väed 1945. aastal sinna jõudsid, on ametlike faktide tasandil teada üsna vähe. Venelased ise eelistavad sellel teemal mitte sõna võtta – tõtt-öelda pole ma selles keeles lugenud ühtegi erapooletut käsitlust, ei ilukirjanduslikku ega dokumentaalset, mis nendele sündmustele valgust heidaks –, näiteks eesti keeleski ilmunud tuntud vene kirjaniku Juri Buida „Preisi pruut“ (Loomingu Raamatukogu 2004) liigitub pigem maagilise realismi valda. Kuid ka sakslased ise, nagu selgub loo alguses olevast asjatundmatust kommentaarist, on sel teemal hoidnud madalat profiili. Teada on, et 1947. aastal alustati ellujäänud idapreislaste evakueerimist läbi Poola Saksamaale – soojakuks muudetud loomavagunis, nagu toona Venemaal kombeks – ning et ärasõitu venitati mitme aasta peale, kuna võimud ei tahtnud tasuta tööjõudu kaotada. On ka teada, et aastatel 1945–1947 vähenes Königsbergi jäänud 150 000 tsiviilisiku arv 25 000 peale. Kuhu jäid ülejäänud? Kindlaid andmeid hukkunute kohta ei teata tänapäevani. Nagu ka seda, kui palju hundilapsi – vanemad kaotanud orvukesi või ka teadlikult Leetu paremat elu otsima saadetud lapsi – ikkagi oli. Kuid elus on ikka nii, et seal, kus lõpeb asfalt, faktid ja dokumendid, algavad mälestuste rohtunud rajad ja kirjanduse natuke tahedamad kruusateed.

Loe täispikka teksti Sirp kodulehelt

Allikas: Sirp » Kirjandus

Tutvu raamatuga: