18.03.2025
Vastab tõlkija ja hispaania kirjanduse õppejõud KLAARIKA KALDJÄRV! Mini-inteka õpetuseks saab teada, mida soovitab ekspert lugeda, kui Borges ja Cortázar on juba korralikult omandatud ja seejuures ellu jäädud, kõigepealt aga seda, mida Klaarika arvab tõlkijana Munir Hachemi romaanist „Elus asjad“. Nii nagu Hachemi, uuris ka Klaarika oma doktoritöös Borgese loomingut, nii et nad peaksid ju sobima, või kuidas?
Raamatu „Elus asjad“ peategelased on neli äsja ülikooli lõpetanud Hispaania kutti, kelles tundub olevat nii teatavat intellektuaalitsevat arrogantsi kui totaalset minnalaskmist (mis puudutab näiteks enda järel kasimist ja öörahust kinni pidamist). Mil määral oleksid valmis mingi osa nende seiklusest kaasa tegema või nendega muidu kokku saama?
Siin saab probleemiks ilmselt vanusevahe, ei viitsiks enam selliseid asju kaasa teha. Samas ei ole nende seiklustes ka mingit eriliselt suurt riski, mulle tundub, et meie ettevõtmised hulludel 90ndatel olid kohati palju eluohtlikumad. Aga nii nagu mina ja minu sõbrad, on ka need kutid raamatus tegelikult head poisid, hoolivad ja hästi kasvatatud, nii et selles mõttes võiks nende seltskonnas olla küll.
Raamatu tutvustus tagakaanel sisaldab rida küsimusi, mis väljendavad kirjastaja suutmatust seda üheselt tutvustada. Palun aita vastata!
Raamatu jutustaja (kes ei ole päris autor ise, kuigi mitmete sarnaste elulooliste joontega, nii et natuke autofiktsiooni siin on) püüab kirjutada (või jätta muljet, et kirjutab) diipi kirjandusteoreetilist asja (kuigi samal aja ilmselt veidi selle üle ironiseerides), mis peaks kuidagiviisi õigustama või maskeerima seda, mis tegelikult oluline on: esimene tõsisem kokkupuude karmi reaalsusega. Nii et võibolla hoopis bildungsroman ehk kujunemislugu?
Munir Hachemi on autoriteetide poolt valitud hispaaniakeelse kirjanduse 20 tulevikutähe hulka. Lihtne küsimus – millist positsiooni sa talle Hispaania kirjandusloos ennustad?
Sellele küsimusele küll ei oska vastata. Võimatu on ennustada, kes või mis jääb püsima, suudab meeldida, müüa, kirjandusõpikutesse sattuda. Lisaks võib ka autor ise kirjutamisest tüdineda või asjaolude sunnil millegi muuga tegelema hakata. Nii et pigem ei ennusta.
Kuidas hindad Hachemi teksti tõlkija ja tõlketeadlase seisukohast? Kas sellel on mingeid omadusi, mis muudavad selle teise kultuuri toomise kuidagi keeruliseks või intrigeerivaks?
Tõlkijale on ilmselt kõige keerulisem just see alguse diip osa. Kui oled varem kokku puutunud Borgese fiktsioonidega ja tema arutlustega kirjanduse üle või näiteks vene formalismiga (tead, mis on ostranenie) ja üleüldse selle diskursusega, mis kirjanduse realismi-püüdlusi välja naerab, siis on kohe hulga lihtsam. Ja siis muidugi prantsuskeelsete sõnade, lausete ja kohanimede eestikeelsesse teksti „keevitamine“, see on samuti alati väljakutse.
Palume lugemissoovitust! Mida soovitad hispaaniakeelsest kirjandusest lugejale, kes on nn Ladina-Ameerika buumi teosed (Márquezed ja Borgesed) juba ilusti omandanud?
Kui Borges ja Cortázar on tõepoolest korralikult omandatud ja seejuures ellu jäädud, siis võib proovida Enrique Vila-Matast (Toledo kirjastuses ilmunud „Dublinesk“) või kui kirjanduse piiride üle juurdlemine nii väga huvi ei paku, siis Julio Llamazares, valusate teemade aus, lihtne (kuid mitte mingil juhul lihtsakoeline) ja inimväärikas käsitlemine (Toledo kirjastuses „Kuidas vaadata vett“).
Fotol on Klaarika Kaldjärv 2022. aastal Tallinna Kirjanike maja musta laega saalis Julio Cortázarist rääkimas. Foto Kris Moor.
