Mini-intekas: vastab tõlkija Maria Kall

21.04.2025

Hispaania ja katalaani keele tõlkija MARIA KALL viitab küsimustele vastates Juan Carlos Onettile, kes on öelnud, et paljad faktid on alati tühjad anumad, mis võtavad vormi alles siis, kui on täidetud tundega. Miks tsiteerida Onettit Emma Reyese kirja pandud „Emma raamatu“ puhul (alapealkirjaga „Kirjad lapsepõlvest“), saab teada allpool. Aga igal juhul on Maria selline tõlkija, kes täidab sõnad tundega – süvenemise ja soojusega. Seda on tajuda nii tema tõlgetes kui ka selles, kuidas ta neist räägib.

Pärast seda, kui olid Emma Reyese raamatu esimest korda läbi lugenud, ütlesid, et see on ühtaegu üks kõige traagilisemaid ja samas üks kõige optimistlikumaid raamatuid, mida sa tead. Milles see traagika ja optimism avalduvad?

Emma Reyese lapsepõlv, mida ta kirjades avab, on iseenesest traagiline. Ta kasvab äärmuslikus vaesuses, sealt edasi satub enam kui kümneks aastaks kloostrisse. See on äärmiselt julm ja lohutu maailm. Reyes jutustab kõigest ilustamata ja otsekoheselt, kuid ka soojuse ja huumoriga. Tema jutustus on detailne, ta mäletab täpselt nägusid, ilmeid, lõhnu, tekstuure, omaenda mõtteid, aeg-ajalt on tema sõnades uskumatust ja imestust, kuid seal ei ole jälgegi enesehaletsusest ja puudub igasugune viha või soov kätte maksta. See teeb Emma Reyese loo ääretult mõjuvaks, annab jutustajale erilise sõltumatuse ja tõstab ta kõigest kõrgemale, ta ei lase ennast muuta selleks, kelleks on justkui määratud muutuma.

Täiskasvanud Emma Reyes, kes aastakümneid hiljem sündmustele tagasi vaatab, saab valida, kuidas ta sündmused lugeja ette toob, millist valgust neile heidab, kuidas neid tõlgendab, ja viis, kuidas ta seda teeb, annabki põhjust optimismiks. On ka teada, et hiljem Pariisis kunstnikuna tegutsedes pühendus Emma Reyes Euroopasse õnne otsima tulnud Ladina-Ameerika kunstnike abistamisele, teda on nimetatud nende heaks haldjaks. See, et äärmiselt rasketest oludes kasvanud Emma Reyesest saab kunstnik ja Pariisi intellektuaalide ringkondades hinnatud seltskonnahing on üks asi, kuid et Reyes, kellest lapsepõlves keegi ei hoolinud, ilmutab teiste vastu suurt hoolivust ja empaatiat, on eriti tähelepanuväärne ja äratab lootust.

Emma Reyes õppis lugema ja kirjutama alles täiskasvanuna ning on öelnud, et kirjutamine on talle raske. Kas see oli tekstiga lähedalt tegeledes kuidagi märgata ja mida see tõlkija jaoks tähendas?

Ei ütleks, et tekstist kuidagi läbi kumaks, et kirjutamine Emma Reyesele raskusi valmistas. Välja arvatud kohad, kus autor ise väljendab kahtlust, kas tema mõttekäik on jälgitav ja palub kirja adressaadil end parandada ja vajadusel õigele rajale juhtida. Reyese stiil on spontaanne, üks mälukild kutsub esile järgmise, kuid see ei muuda teksti hüplevaks või raskesti jälgitavaks. Pigem mõjub just loomulikuna, sest nii meie mõte ju liigubki. Kui üldse midagi, siis kohati võis ühte lausesse sattuda väga palju informatsiooni, nii et vahepeal tuli tahtmine see punktiga katkestada. Vist paaril korral seda ka tegin.

„Emma raamat“ räägib autori enese elust – kas sinu meelest tasub seda lugeda pigem dokumendina või pigem kirjandusteosena?

Selle küsimuse peale meenub kohe teise kolumbialase Gabriel García Márqueze mõte, et Ladina-Ameerika autorid on pidanud väga vähe fantaasiat kasutama, sest nende tõelus on niigi nii äärmuslik ja uskumatu, et suurim väljakutse ei ole mitte midagi välja mõelda, vaid panna lugeja oma tõelust uskuma. Ma arvan, et „Emma raamatut“ võib lugeda nii dokumendina kui kirjandusteosena. Minu teada autoril ei olnud algselt ilukirjanduslikku taotlust ja need kirjad ei olnud mõeldud avaldamiseks. Samas on seal piisavalt poeetilist ja sümboolset jõudu, et täidetud peaksid olema ka ilukirjandusteoselt nõutavad esteetilised kriteeriumid. Ja poeetilisi dokumente on ju teisigi, kas või Rilke „Kirjad noorele luuletajale“.

Mis sulle selle raamatu juures kõige sügavamat muljet avaldas?

Ikka lugu ise, üks ja unikaalne isiklik kogemus, väikese tüdruku lugu saja aasta tagusest Kolumbiast. Ja muidugi jutustaja hääl, Emma Reyese isik. Uruguay kirjanik Juan Carlos Onetti on öelnud, et paljad faktid on alati tühjad anumad, mis võtavad vormi alles siis, kui on täidetud tundega. Kui Emma Reyese lugu koosneks lihtsalt sündmustest, oleks see ühe kurva lapsepõlve lugu, kuid ta jutustab nii, et annab sündmustele uue tähenduse, sellise, mis annab põhjust hinnata tema traagilist lugu optimistlikuks.

Palume lugemissoovitust! Mis on su enda tõlgitu seas lemmikraamatud? Mida soovitad Toledo väljaannetest?

Soovitada on raske, sest sõltub ju kellele soovitada. Toledo minu teada midagi halba välja ei annagi, nii et selles mõttes julgen soovitada kõike. Mulle endale on väga meeldinud Julio Llamazarese „Kuidas vaadata vett“, Javier Cercase „Salamise sõdurid“ ja uuematest Javier Maríase „Armumised“. Enda tõlgitutest julgen uuematest soovitada (mitte küll Toledo välja antud) katalaani autori Irene Solà „Mina laulan ja mägi tantsib“. Selles raamatus on väga palju.

Mini-intekas: vastab tõlkija Maarja Paesalu

29.11.2024

„Kui ma Krahvi tausta ei teaks, siis peaksin teda jultunud ja hoolimatuks tegelaseks ja hoiaksin päris elus temast eemale,“ ütleb MAARJA PAESALU enda tõlgitud krimisarja peategelase Mario Conde ehk Krahvi kohta. Leonardo Padura raamatutest on värskelt ilmunud neljas osa, „Sügismaastik“. Varem on Maarja tõlkes sellest Havanna-sarjast avaldatud „Laitmatu minevik“, „Havanna tuuled“ ja „Maskiball“.

Maarja on õppinud hispaania filoloogiat Tartu Ülikoolis ning saanud magistrikraadi Tallinna Ülikooli kirjaliku tõlke erialal, tema magistritöö käsitles reaalide tõlkimisest eesti proosa vahendamisel hispaania keelde. Maarja eestinduses on ilmunud ka Eduardo Mendoza „Gurbilt teateid ei ole“ ning Alejo Carpentieri loomingut. Nüüd vastab ta kirjastaja neljale küsimusele.

Miks sa tõlgid?

Tõlgin, sest mulle meeldib väga tegeleda keeleliste küsimustega. Minu jaoks on suur loominguline rõõm lugeda võõrkeelt (ennekõike hispaania keelt!) ja püüda seda ladusasse eesti keelde ümber panna. Tõlkimine on minu jaoks meditatiivne tegevus, mis aitab mul end muust maailmast välja lülitada.

Havanna-raamatute peategelasele Mario Condele võib süüks panna seksismi, matšismi, homofoobiat ja mida kõike, rääkimata sellest, et tarbitavad rummikogused on lausa imekspandavad ja tema sigaretitoss ajab isegi lugedes köhima. Kuidas sa Krahviga päris elus läbi saaksid?

Kui ma Krahvi tausta ei teaks, siis peaksin teda jultunud ja hoolimatuks tegelaseks ja hoiaksin päris elus temast eemale. Ent kuna raamatutes on tema sisemaailma päris hästi avatud, saan temast tegelikult üsna hästi aru. Võtaksin teda sellisena, nagu ta on – ebatäiusliku, katkise, ent hingelise tüübina, kellega saaks huvitavaid vestlusi pidada. Ma tunneks talle kaasa, oskaks teda kuulata ja kui ta seda soovib, võiksin talle oma naiselikust perspektiivist nõu anda 🙂

Oled rännanud Kuubal ja mujal Ladina-Ameerikas, Hispaaniast rääkimata. Kuivõrd sarnane või erinev on 1989. aasta Havanna, millest Padura suure armastusega kirjutab, võrreldes sellega, mida Sa oma silmaga nägid?

Raamatutes kirjeldatud 1989. aasta Havanna on minu arvamuse järgi väga sarnane tänasele Havannale, mis on täpselt sama lärmakas, dekadentne, värvikirev, puudustkannatav ja seltskondlik nagu siis, kui seal tegutsesid Krahv ja tema kaaslased.

Palume lugemissoovitust! Millist raamatut Sa enda tõlgetest kõige ägedamaks pead? Mida soovitaksid lugeda Toledos ilmunust?

Enda tõlgetest pean kõige ägedamaks Alejo Carpentieri ajaloolist romaani „Valgustuse sajand“. Kuna romaan oli keerulise sõnakasutusega ja käsitles pöördelisi teemasid nagu Prantsuse revolutsioon ja selle tagajärjed, oli see minule kui tõlkijale korralik pähkel. Tõlkimise ajal kujunes mul selle raamatuga „armastan-vihkan“ suhe, aga nüüd, kui teos on ilmunud, on asi juba tugevalt armastuse poole kaldu. Romaanis lahatakse osavalt teemasid nagu võim, kättemaks ja inimlikkus, nii et seda tasub lugeda kõigil, kes peavad au sees n-ö „vana kooli“ head kirjandust, kus mängus on suured ajaloolised hoovused ja nende küüsi jäänud inimesed. Puudu pole ka eksootikast, kuna tegevus toimub Kariibi mere saartel.

Toledos on ilmunud palju head kirjandust, mille seast tooksin välja kolm lemmikut: Maria Dueñase „Õmblejanna Madriidist“ ja Ángeles Mastretta „Armuvalu“, mille tugevad naispeategelased on teeninud minu suure lugupidamise, ja Fernando Aramburu „Isamaa“, mis on valus ja eluline sissevaade Baskimaa lähiajalukku ning rasketesse valikutesse, mida üksikisikud tollase ühiskondliku olukorra tõttu tegema pidid.

Fotol on tõlkija Maarja Paesalu esinemas Kadrioru kirjandustänaval (2023).

Krimikirjanduse kuninganna idüllilises/ähvardavas country’s

MARI LAAN

Argentiina krimikirjanduse kuningannana tuntud Claudia Piñeiro on oma maa kõige tõlgitum kaasaegne autor. Läbimurre nii lugejate kui kriitikute kiitva vastuvõtu näol saabus talle 2005. aastal raamatuga „Neljapäevased lesed“ ja kuigi valdavat osa tema loomingust paigutatakse sestpeale krimižanri, (veel …)

Jennifer Clement „Palved röövitud tüdrukute eest“ – tõlkija mõtteid

PIRKKO PÕDRA

„Me kaevame maisipõllud auke täis ja poeme siis sinna peitu,“ kõlas ühe Mehhiko Guerrero osariigist pärit naise vastus kirjanik Jennifer Clementile, kui too tema käest Guerrero naiste elu kohta päris. Nii üritavad perekonnad kaitsta oma tütreid, et narkoärikad ei saaks neid kinni nabida ja inimkaubanduse ohvritena edasi müüa. (veel …)

Go to Top