- Tallinna keskraamatukogu lugemissoovitus
- Lugemisblogi Raamatulaegas
- Raamatukrati lugemisblogi
- Pilte raamatuesitluselt
-
Tutvu raamatu värvirõõmsate illustratsioonidega siin - need on nomineeritud ka Soome lastekirjanduse illustratsiooniauhinnale! Alma ja Diego on sõbrad. Nad mõlemad on hiljaaegu kaotanud oma armsa vanavanema. Soome autorite südamlik pildiraamat lastele räägib sellest, kuidas meenutada oma kadunud lähedasi nii, et kurbus oleks väiksem ja rõõm mälestustest suurem. Kombed selleks võivad olla erinevad – meie süütame surnute mälestuseks küünlad, aga Mehhikos korraldatakse hoopis pidu, et kadunukesega seotud mälestustest rõõmu tunda. Siin saavad kokku põhjamaine lein ning Mehhiko surnutepäev ja selle juurde kuuluv värvikas kombestik. Raamat lõpeb surnutepäeva tavade kirjelduse ja traditsiooniliste retseptidega. Loe lisaks: -
HEA HIND!
Esimene peatükk on siin. Manni lugemisblogist: ""Kortsutatud paberid" on raamat, mis tuleks kiiremas korras lülitada koolides vähemalt soovitusliku lugemise nimekirja, kui mitte päris kohustusliku kirjanduse nimekirja. Kui lasteraamat, mis on tegelikult täitsa kerge lugeda, annab lastele võimaluse mõista elu suuri, süngeid ja kurbi teemasid, siis on see ikka väga-väga hea raamat." Kas te olete kuulnud elegantsest Melanhoolikute sanatooriumist? Paljude aastate vältel pidasid suurtöösturid ja aristokraadid seda ideaalseks kohaks, kus puhata ja lõõgastuda. Samuti on see lemmikpaik kahele lapsele, Jaimele ja Gretale, kes pole ei suurtöösturid ega aristokraadid, vaid sanatooriumi direktori lapselapsed. Aga 1937. aastal, kui Hispaanias on sõda, on see sanatoorium lihtsalt üks maja kaugel mägede vahel. Ja kui päris aus olla, siis kliente jõuab sinna vähe. Väga vähe. Peaaegu mitte ühtegi. Tegelikult ainult üks. Ja see ainus külaline, nagu selgub, on koletis. Kui teile on meeldinud samade autorite pööraselt seikluslikud ja harivad lood ning fantaasiaküllased illustratisoonid raamatutes “Lewis Carrolli lugemine keelatud” või “Elio ehk üks animatograafiline lugu“, siis see on kindla peale minek! Lastele umbes alates 10. eluaastast. Lugejate soovitused:- Manni lugemisblogi
- Sehkendaja lugemisblogi
- Hanneleele Kaldmaa lugemissoovitus Rahvusraamatukogu kanalis (alates 16:10)
-
HEA HIND!
Esimene peatükk on siin. Tallinna Keskraamatukogu lugemissoovitus: "See on väga lustakas, kummalisi juhtumisi täis lugu õige kirjudest ja mitmekülgsetest tegelastest. Autor on leidnud põneva viisi, kuidas tutvustada killukest ajaloost ja samal ajal jääda ilukirjanduse pärusmaadele." XIX sajandi lõpp. Ühelt poolt teadus, teiselt poolt võlukunst. Ühel pool Lumière’ide kinematograaf. Teisel pool Rousby animatograaf. Siin kuninglik perekond, seal ohtlikud pantvangivõtjad. Kino saabub linna ja teeb seda ümbritsetuna intriigidest, seiklustest ja salaseltsidest. Ja selle kõige keskel... tugev ja otsusekindel kangelane? Vapper ja võitmatu uurija? Ei, selle kõige keskel... on Elio. Hoogsa seiklemise taustal tsirkuse- ja teadusemaailmas, kus põimuvad ajaloolised sündmused ja pöörane fantaasia, annab rohkete ja paeluvate illustratsioonidega raamat mängeldes teadmisi ka võrdlemisi keerulistest teemadest nagu värvipimedus, viiulite ajalugu ja filmikunsti sünd. „Elio“ on valitud kogu hispaaniakeelse lastekirjanduse 2019. aasta valiknimestikku (Fundacin Cuatrogatose auhind) ning Rahvusvahelise Noorsookirjanduse Nõukogu (IBBY) aunimekirja (2017). „Elio“ on Paabeli Torni tõlkeauhinna 2020. aasta viie esile tõstetud laste juturaamatu seas! Samadelt autoritelt on ilmunud ka „Lewis Carrolli lugemine keelatud“ ja „Kortsutatud paberid“. Lugejate soovitused:- Paabeli Torni tõlkeauhinna nominendid
- Sehkendaja raamatublogi
- Tallinna keskraamatukogu lugemissoovitus
- Raamatulaeka lasteraamatublogi
- Raamaturiiulikese lugemisblogi
- ETV noortesaade "Nova"
-
HEA HIND!
Esimene peatükk siin. Manni lugemisblogi: "Toledo kirjastus on järjekordselt kümnesse tabanud. On lasteraamatud ja on kvaliteetsed lasteraamatud. See tuli kvaliteedimärgiga. Lugemine oli nagu guilty pleasure, pugesin laste eest peitu magamistuppa ja nahistasin seal lugeda, väga vaikselt, et nendele minu olemasolu ei meenuks." Rõõmsameelse, pöörase ja naljaka lasteraamatu peategelaseks on erakordselt kohmakas prantslannast koduõpetaja Eugéne Chignon, kes 1932. aastal satub New Yorki hoidjaks tütarlapsele nimega Alice. Vanemate nõudmisel on väikesel Alice’il Lewis Carrolli „Alice Imedemaal“ lugemine ja sellest rääkimine keelatud ja kui selgub, et raamatu prototüüp, tõeline Alice, nüüd juba kaheksakümneaastane vanadaam, on samuti New Yorki saabunud, muutub Eugéne’i missioon eriliselt keerukaks. Lugu põimib mängeldes tõsielulisi juhtumeid ajaloost ja lastekirjanduse klassikasse kuuluvaid tegelasi Humpty Dumptyst Peeter Paanini, pakkudes rõõmu ja äratundmist nii lastele kui ka nende vanematele. Raamatu teksti iseloomustab südamlik koomika, huumor ja originaalsus, Imedemaa vääriliselt ekstravagantsed tegelased ja absurdsed juhtumised, omamoodi maagiline realism. Spetsialistid soovitavad! „Lewis Carrolli lugemine keelatud“ kuulutati Hispaanias aasta parimaks lasteraamatuks ning on võitnud terve rea auhindu: Hispaania riiklik laste- ja noortekirjanduse auhind (2014), Fundación Cuatrogatose auhind (valiknimestik aasta kogu hispaaniakeelsest lastekirjandusest, 2014), Hispaania haridus- ja kultuuriministeeriumi auhind Premio Lazarillo parima lasteraamatu käsikirja eest (2012), rahvusvahelise laste- ja noortekirjanduse festivali White Raven valiknimestik (Saksamaa, 2014), Hispaania laste- ja noortekirjanduse ajakirja (CLIJ) aunimekiri (2014). Lugejate soovitused:- Manni lugemisblogi
- Sehkendaja blogi
- Lugemissoovitus Tallinna keskraamatukogult
- Raamaturiiulikese blogi
-
„Min“ on ilus nimi. Nii pole viisakas öelda, aga mulle meeldib minu nimi. „Min“ on meie keeles üks viis öelda „pühapäev“ – see on pilvitu ja rahulik päev, see on see päev nädalas, mil peetakse püha. Kui sul on selline nimi, siis tähendab see elus kõige paremat: päikest, vabadust tööst, sinist taevast, päev läbi mängimist, suurt lõunasööki küla peal, ei mingeid muresid. Pühapäev on päikese päev, lõbus, mänguline. Nii peaks minu tõeline loomus olemagi selline... Ma tunnen elust suurt rõõmu. Ma naeran palju, teen palju nalja, räägin anekdoote, olen optimist ja usun, et hea suudab võita halva. On ju mul nimeks Li Min. Kui väike Min kasvas suureks, sai temast RIGOBERTA MENCHÚ – Guatemala põlisrahvaste ja inimõiguste eest seisja, keda tunnustati 1992. aastal Nobeli rahupreemiaga. Oma lapsepõlvele ja kodukülale tagasi mõeldes kirjutas ta koos kirjanikust sõbra Dante Lianoga selle raamatu. Lasteraamatus „Väike Min, tüdruk Chimelist” (Li Mi’n, una niña de Chimel, 2003) jutustab Guatemala tüdrukuke väike Min helgelt ja südamlikult oma kodukülast, vanaisa pajatustest ning põlisrahvaste müütidest ja iidsetest tarkustest. Lapse silmadega nähtud igapäevaelu maagiasse põimuvad aga siin-seal ka vaid täiskasvanule mõistetavad sotsiaalse sisuga vihjed. Raamatu võrratud illustratsioonid ja poeetiline keel avavad nii suurele kui väikesele ukse kaugesse maailma, mis ometi on paljuski meile ootamatult tuttavlik oma looduslähedase maailmavaate ning lugupidamisega traditsioonide ja inimese vastu. Kesk-Ameerika põlisrahvaste nüüdiskirjandust ei ole eesti keelde tõlgitud just palju. Üheks olulisemaks vahendajaks on olnud Mehhiko põliskultuuride asjatundja ja sellegi raamatu tõlkija MARIS KILK, kes on eesti lugejateni muuhulgas toonud ka sapoteegikeelse luuletaja Irma Pineda luulekogu "Väega võetud õis". Loe lisaks:- Tartu linnaraamatukogu lugemissoovitus
- kirjastuse blogi
