12.04.2026
Hispaania kirjanik Munir Hachemi on ametlikel andmetel üks hispaaniakeelse kirjanduse tulevikutähti. Eesti keeles on temalt ilmunud romaan „Elus asjad“ Klaarika Kaldjärve tõlkes ja enne, kui kirjanik hakkab kohvrit (või seljakotti) pakkima kevadiseks reisiks Tartusse, et osaleda Prima Vista festivalil, on ta vastanud mõnele kirjastuse küsimusele.
Kuna Vikipeediast sinu kohta artiklit ei leia, siis räägi palun veidike endast: kust sa pärit oled, millega tegeled (siis, kui sa parasjagu ei kirjuta).
Tegelikult on minu kohta Vikipeedia artikkel täitsa olemas… aga see on ingliskeelne. Ma ei tea, kes selle on koostanud, kuid midagi see ilmselt ütleb.
Pärit olen ma Madridist, kuid olen pikalt elanud Granadas. Veel olen elanud Buenos Aireses ja Pekingis. Kirjutamise kõrval pühendun eeskätt tõlketööle. Ühtlasi kaitsesin Granada Ülikoolis doktoriväitekirja Borgese mõjust kaasaegsele hispaania kirjandusele. Et õpingute eest tasuda, tuli mul samaaegselt doktorantuuriga ka töötada, mistõttu olen tegutsenud mitmes valdkonnas: teenindajana, veebidisainerina, õpetanud hispaania keelt… Nagu ilmselt kõigil teistelgi, on ka minul omad hobid ja kinnisideed. Neist hiljutisim on lauatennis.
Lisaks hispaania keeles kirjutamisele sa ka tõlgid hiina keelest, räägid araabia keelt (ja võib-olla veel mõnda). Kas kõik need keeled ja uksed, mis seeläbi avanevad, mõjutavad ka sinu maailmanägemist?
On tõsi, et ma räägin mitut keelt; mulle väga meeldib keeli õppida ja eeskätt just seetõttu, et minu arvates toetab keelte õppimine Deleuze’i seisukohta, mille järgi tuleks rääkida oma emakeelt nii, nagu oleks see meie jaoks võõrkeel. Enesestmõistetavalt võimaldab keelte õppimine suhelda meist erinevate inimestega, ent olulisimaks loen tõika, et keeleõpe võimaldab destruktureerida emakeelt. Avastanud, kuidas öelda midagi, mida oskan väljendada hispaania keeles, nüüd hoopiski näiteks hiina keeles, valdab mind vaimustus; ja samal ajal taban end mõtisklemas selle üle, et millised sarnasused ja erinevused eksisteerivad olukorras, kus tahame öelda üht ja sedasama. See kinnisidee tuleb hästi esile minu teises romaanis „El árbol viene“ („Puu tuleb“).
Peagi on rõõm kohtuda sinuga Tartus Prima Vista kirjandusfestivalil. Prima Vista selle aasta teemaks on „Tehis ja päris“, mis näib peegelduvat nii sinu kahes romaanis kui ka mitmetes jutustustes. Kui kujutleda skaalat, mille ühes otsas on tehislik ja teises autentne, siis kuhu paigutaksid sa need elus asjad, millest räägib sinu esimene romaan?
Väga hea küsimus. Just romaanis „El árbol viene“ on see üks peamistest teemadest, kuid „Elus asjade“ puhul ei olegi ma sellele nii väga mõelnud. Järgnevat mõtet on küll juba palju korratud, ent see tundub mulle siiski õige: nimelt ma ei tea, millise piirini on mõistlik eristada looduslikku ja tehislikku, või tehislikku ja autentset. Meie jaoks on ju iseenesestmõistetav käsitleda mobiiltelefoni tehnilisena, samas kui meile ei ole harjumuspärane mõelda iseenese tehnilisusele, ehk teisisõnu sellele, millest me ise koosneme. Me võime näiteks võtta oma pilku kui tehnikat, ehk mõelda sellele, millise pilguga me vaatame enda ees seisvat kana võrrelduna koerakutsikaga, eks? Teisisõnu, meis on olemas mehhanism, see miski, mis struktureerib meie jaoks seda maailma, mis meid ümbritseb, jagades selle kategooriatesse.
„Elus asjades“ tuleb see väga hästi esile. Selles on otsekui laskuv diagramm: ülemused teevad töötajatele seda, mida töötajad teevad loomadele, ja nõnda edasi. Loomad justkui oleksid kõige rohkem päris, kõige looduslikumad asjad, kui niisugusest eristusest lähtuda, kuid pärisuse kategooria puruneb, kui mõtleme kümnetele tuhandetele imepisikestesse puuridesse topitud kanadele, kelle ööpäeva tsüklit kontrollib fluorestsentsvalgus. Kui selle vastanduse lõhume, siis mõistame, et oleme rohkem kanad, kui me ise seda arvame, et saame vabaks ainult teisi elusolendeid vabastades.
Oma luules kujutad sa keha, tuld, luulet ennast, sõda… Mis on see, mille üle sa praegu kõige rohkem südant valutad?
Raha. Teisisõnu: ellujäämine. Bensiini, arvete, toidu, tervise jms eest tasumine. See on mure, mis on mõistagi läbi põimunud teiste muredega, olles isiklikul tasandil siiski kõige põletavam. Kuidagimoodi on neoliberalismi üheks saavutuseks kujunenud asjaolu, et see rebis katki isiklike vajaduste ja poliitiliste sündmuste vahel olnud ühendusniidi. Nii palju kohutavaid asju juhtub sellise kiirusega… Leian, et genotsiid Gazas on olnud selles mõttes pöördepunktiks, olles miski, mis on meie teadvusse söövitanud kiibi, mingi mõtlemist võimaldava lihase, või midagi seesugust.
Mini-intekate raames palume alati ka lugemissoovitust. Seega: mida soovitaksid hispaaniakeelsest kirjandusest?
Soovitan soojalt kaasaegset Argentina kirjandust: Pablo Katchadijani, Tomás Downeyt, María Sonia Cristoffi. Samuti soovitan Cristina Moralese loomingut.
Hispaania keelest tõlkinud Emily Johanna Jokela.
