24.03.2024

Lugeja on endiselt kirjastuse kõige kallim vara! Kas lugemine teeb paremaks inimeseks ja kuidas jõuda õigete raamatuteni, sellest räägib Jukko Nooni, kes loeb vähemalt ühe raamatu nädalas (aga tegelikult rohkem ja tegelikult pole oluline mitte statistika, vaid avatus sellele õilistavale tegevusele, kui kasutada tõlkija Hendrik Lindepuu sõnu).

Mis mõtteid tekitas sinus teadasaamine, et eesti kultuuri kitsaskoht on keskealine mees?

Minul kui keskealisel mehel tekitas see loomulikult vastakaid mõtteid. 😀 Uudistesse jõudnud pealkiri, mis tõsteti esile „Plekktrummi“ saates Marju Lauristini intervjuust, oli muidugi paras klikimagnet – selline, mis peaks ideaalis kutsuma värske lugemisuuringu tulemusi lähemalt uurima. Paraku arvan, et suur osa inimesi pealkirjast kaugemale ei jõudnudki. Ühest küljest on see kurb, sest teema on tegelikult palju komplekssem kui pealkiri lubab.

Teisalt tundsin ka väikest rõõmu, et vähemalt mina eesti kultuuri kitsaskoht ei ole. Lisaks lugemisele külastan regulaarselt erinevaid kultuuriasutusi: käin raamatukogus, muuseumides ja kirjandusüritustel ning aeg-ajalt ka teatris, kinos ja kontsertidel.

Aga eks see ole muidugi ka murekoht, et kultuurihuvideta mehi on päris palju. Olen sellele vahel mõelnud, eriti kirjandusüritustel käies. Märtsi alguses tundsin seda eriti selgelt naiskirjanduse galaõhtul – kui õigesti lugesin, oli koos minuga saalis vaid viis meesterahvast. Sama pilt avaneb ka muuseumides: naisi on kordades rohkem. Kui kitsamalt lugemisest rääkida, siis minu enda tutvusringkonnas on raamatuid lugevaid naisi märgatavalt rohkem kui mehi. Minu isiklik kogemus kinnitab uuringus toodut.

Alustasid sügisest õpinguid kirjandusteaduse magistrantuuris. Kas see on kuidagi muutnud sind lugejana, sinu vaadet kirjandusele?

Lugejana ei ole see mind otseselt muutnud, küll aga on teoreetiline raamistik pannud märkama tahke, millele varem ei osanud mõelda ega alati tähelepanu pöörata – näiteks postkolonialismi, feministlike aspekte või erinevaid lugemisstrateegiaid. Lisaks on suur väärtus selles, et olen kohtunud inimestega, kes armastavad lugemist sama palju kui mina.

Aga kui midagi konkreetselt välja tuua, siis näiteks professor Piret Viirese ja Joosep Susi eesti nüüdiskirjanduse loeng aitas mul kaardistada omaenda lünki, mida püüan nüüd järk-järgult täita. Lugemist ootavate raamatute nimekirja lisandus hulk autoreid, keda loomulikult nimepidi teadsin, kuid polnud neid varem lugenud.

Mida lugevaks inimeseks olemine veel tähendab, milliseid külgi või avaldumisvorme see võtab?

Tõlkija Hendrik Lindepuu ütles eelmisel kevadel Vikerraadios: „Lugege poola kirjandust, see õilistab.“ Seda mõtet võib laiendada kirjandusele üldisemalt – lugemine aitab meil saada paremaks inimeseks. Vähemalt tahaks ma seda uskuda.

Lugemine ja armastus kirjanduse vastu on toonud mu ellu ka uusi tutvusi. Ma ei ole küll suur raamatuklubides käija, kuid sattusin mõned aastad tagasi Hispaania Majas ühele üritusele ja sealt edasi juba ka raamatuklubisse. Sinna meelitasin hiljem ka oma abikaasa ning oleme tuttavaks saanud mitmete toredate inimestega – näiteks ka Toledo kirjastuse eestvedaja Mari Laanega.

Tegelikult on lugemine mind ka varem erinevate inimestega kokku viinud – see on üks neist nähtamatutest sidemetest, mis inimesi ühendab.

Kuigi tundub, et loed uskumatult palju, siis mingi valik tuleb ju ikka ka teha. Mille järgi sa oma lugemisvara valid?

Olen viimastel aastatel seadnud endale eesmärgiks lugeda vähemalt 52 raamatut aastas. Tegelik arv on pisut suurem ning on jäänud 80-90 vahele. Kas see on palju või vähe, sõltub taustsüsteemist. Mul on tuttavaid, kes loevad rohkemgi. Aga see polegi oluline: ma ei võistle kellegagi, loen eelkõige iseendale. See on nauding ja mõnus ajaviide.

Lugemisvara valin üsna erinevalt. Mõnikord kuuled raadiosaates mõnd teost mainitavat ja tekib huvi – näiteks jõudsin „Vernon Subutexini”, kui Neeme Raua saates oli külas tõlkija Maria Esko (Veske).„Loetud ja kirjutatud“ on saade, kust saab häid lugemissoovitusi. On ka inimesi, kelle soovitusi alati usaldan, näiteks Jan Kaus ja Krista Kaer. Jan on kirjutanud väga paeluvalt Kjell Westöst ja Helsingist tema loomingus. Tänu sellele seosele Westö enda jaoks avastasingi. Soome autoreid püüan muidu ka lugeda. Ka abikaasa lugemislaud on pidev inspiratsiooniallikas, usun, et ka tema  saab mõnikord ideid minu lugemist ootavate raamatute virnadest.

Sageli valin lugemist ka teemade või riikide järgi: kui mõni kultuur või ajastu parasjagu huvi pakub, otsin selle maa autoreid. Viimasel ajal olen näiteks lugenud mitme Leedu kirjaniku raamatuid ning mõned on veel ootel, kuid põnevad on olnud ka Aafrika riikide autorite teosed, mis on ilmunud Loomingu Raamatukogu sarjas. Kirjandusteaduse õpingute tõttu on jõudnud lugemislauale ka raamatuid, milleni muidu poleks ehk sattunud. Hispaaniakeelsete autoriteni olen jõudnud Hispaania Maja raamatuklubi kaudu ning nüüd hoiame juba teadlikumalt ilmuval pilku peal.

Palume lugemissoovitust! Mis on su viimase aja võimsaim lugemiselamus? Mida soovitaksid lugeda Toledos ilmunust?

Üldiselt soovitan lugeda rohkem naisautoreid. Samuti Loomingu Raamatukogu, eriti kasulik on seda muidugi tellida. Selles valguses nimetaksin Aliis Aalmanni novellikogu „Kes aias“, Aurora Venturini „Täditütred“, Mariana Enriquez „Asjad, mis me tules kaotasime“.

Aga kui peaksin midagi Toledo kirjastuse raamatutest soovitama, siis Fernando Aramburu „Isamaad“, Julio Llamazarese „Kuidas vaadata vett“. Neid olen varemgi soovitanud. Alvydas Šlepikase „Minu nimi on Marytė“. Nimekiri võiks olla muidugi pikem. Ootan juba, et saaks Valeria Luiselli „Kadunud laste arhiivi“ kätte võtta.

Fotol on Jukko 2025. aasta sügisel Kadrioru kirjandustänavalt soetatud lugemisvaraga.