08.01.2024

Lugeja on kirjastuse kalleim vara! Õpetaja ja raamatublogija MARJU ROBERTS pälvis juba aastate eest tagaselja Kuldlugeja tiitli – tundus, et ta jõuab mitte ainult kõike lugeda, vaid kõige loetu kohta ka arvamust avaldada. Nüüdseks on tõesti tunne, nagu oleks tegemist eluaegse sõbraga (ja ükskord oleme päriselt kohtunud ka – kunagi korraks ühel Kuressaare parkimisplatsil, vist ikka mingite raamatute üleandmisega seoses, kallistasime). Pinnisime temalt, kuidas see lugemine käib.

Miks sa loed?

Hakkasin lugema oma kolmandal sünnipäeval ja sellest hetkest sain ma endale eluaegse lemmikhobi. Raamatud annavad võimaluse elada elusid, mida sa ise kunagi elada ei saa (ja sageli ka ei taha). Raamatud on ka minu akulaadijad, lugedes saan aja täiesti maha võtta ja närvid pedagoogitöö pingetest välja puhata. Aastatega on muutunud ehk see, et kui nooremana sukeldusin raamatutesse pigem süžee pärast, siis nüüd on isegi olulisem teksti kvaliteet – ilus sõnakasutus on esteetiline elamus.

Kõik ütlevad, et lugemiseks pole aega – millal sa loed?

Eks igaüks leiab aega (nagu ka raha) selle jaoks, mis on tema prioriteedid. Loen õhtuti ja koolivaheaegadel, aga kui tööl on väga kiire ja pingeline periood, siis võib juhtuda, et ei saa kuuga ühtki raamatut loetud. Järgmisel kuul loen võib-olla jälle kaheksa. Mõni raamat on lahke öökapiraamat, saad rahulikult magama minna ja homme jätkata, aga eriti krimilugudega on ette tulnud, et magamaminekuajaks on sada lehekülge veel jäänud, aga lihtsalt peab ju teada saama, mis juhtus – siis olen küll ka uneajast näpistanud.

Kõik ütlevad, et koju rohkem raamatuid ei mahu – kuhu sa oma raamatud paned?

Raamatud tulevad ja lähevad. Olen müünud, aga see on üks igavene sekeldamine, pigem annan neid ära. Vanasti kasutasin palju Raamatuvahetust, aga seal muutus süsteem keerulisemaks ja nüüd olen rikastanud nii Saaremaa Keskraamatukogu kui ka oma maakodu raamatukogude riiuleid. Loomulikult on mul paar riiulitäit lemmikraamatuid, mida ma mitte kunagi enam käest ei anna.

Mismoodi sa oma lugemisvara valid?

Kuna ma olen juba mitu aastat figureerinud Facebooki Lugemise väljakutse grupis, siis enamasti mulle jäävadki sealt paljud raamatud silma. Mul on ka iga-aastane „kolleegiväljakutse“, mis tähendab seda, et kaksteist töökaaslast soovitavad mulle igaüks ühe endale väga meeldinud raamatu, mida ma veel lugenud pole. Sellele lisaks on Varrak olnud nii lahke, et mul on imeline võimalus igakuiselt tutvuda järgmisel kuul ilmuvate raamatutega ja sealt endale üks välja valida. Ja ka Toledo on mind korduvalt mõnusate kirjanduslike maiuspaladega kostitanud. Nii need väga head raamatud mind üles leiavad, ükskõik kas nad on Kuubalt või Kanadast. Autori rahvuses ei ole kunagi küsimus, pigem on mingid žanrid, mida ma lihtsalt ei loe.

Palume lugemissoovitust! Mis on su viimase aja võimsaim lugemiselamus? Mida soovitaksid lugeda Toledos ilmunust?

Minu selleaastane avapauk tuligi kolleegiväljakutsest, Valérie Perrini „Lilledele värsket vett“. See on üks nendest raamatutest, mida hakkad lugema ja kohe on hea, aga mingil ajal hakkavad avanema aina uued ja uued kihid ja neid saab niimoodi rahulikult ja aegapidi koorida lõpuni välja. Perrin oskab kirjutada väliselt väljapeetult, aga ridade vaheline õhk on pingul kui pillikeel.
Toledo raamatutest on valikut isegi raske teha. Minu isiklikud lemmikud on kindlasti süžee poolest María Dueñase „Õmblejanna Madriidist“ (mis oli ka lõpuni välja uskumatult põnev), aga tekstiliselt kõige nauditavamad Enrique Vila-Matase „Dublinesk“ ja Javier Maríase „Armumised“. Lihtsalt nii ilus lugeda, et polegi mingit vahet, mis seal juhtub ja kas üldse midagi juhtub.
Põnevat ja nauditavat lugemisaastat kõigile!