Mini-intekas: vastab raamatublogija Marju Roberts

08.01.2024

Lugeja on kirjastuse kalleim vara! Õpetaja ja raamatublogija MARJU ROBERTS pälvis juba aastate eest tagaselja Kuldlugeja tiitli – tundus, et ta jõuab mitte ainult kõike lugeda, vaid kõige loetu kohta ka arvamust avaldada. Nüüdseks on tõesti tunne, nagu oleks tegemist eluaegse sõbraga (ja ükskord oleme päriselt kohtunud ka – kunagi korraks ühel Kuressaare parkimisplatsil, vist ikka mingite raamatute üleandmisega seoses, kallistasime). Pinnisime temalt, kuidas see lugemine käib.

Miks sa loed?

Hakkasin lugema oma kolmandal sünnipäeval ja sellest hetkest sain ma endale eluaegse lemmikhobi. Raamatud annavad võimaluse elada elusid, mida sa ise kunagi elada ei saa (ja sageli ka ei taha). Raamatud on ka minu akulaadijad, lugedes saan aja täiesti maha võtta ja närvid pedagoogitöö pingetest välja puhata. Aastatega on muutunud ehk see, et kui nooremana sukeldusin raamatutesse pigem süžee pärast, siis nüüd on isegi olulisem teksti kvaliteet – ilus sõnakasutus on esteetiline elamus.

Kõik ütlevad, et lugemiseks pole aega – millal sa loed?

Eks igaüks leiab aega (nagu ka raha) selle jaoks, mis on tema prioriteedid. Loen õhtuti ja koolivaheaegadel, aga kui tööl on väga kiire ja pingeline periood, siis võib juhtuda, et ei saa kuuga ühtki raamatut loetud. Järgmisel kuul loen võib-olla jälle kaheksa. Mõni raamat on lahke öökapiraamat, saad rahulikult magama minna ja homme jätkata, aga eriti krimilugudega on ette tulnud, et magamaminekuajaks on sada lehekülge veel jäänud, aga lihtsalt peab ju teada saama, mis juhtus – siis olen küll ka uneajast näpistanud.

Kõik ütlevad, et koju rohkem raamatuid ei mahu – kuhu sa oma raamatud paned?

Raamatud tulevad ja lähevad. Olen müünud, aga see on üks igavene sekeldamine, pigem annan neid ära. Vanasti kasutasin palju Raamatuvahetust, aga seal muutus süsteem keerulisemaks ja nüüd olen rikastanud nii Saaremaa Keskraamatukogu kui ka oma maakodu raamatukogude riiuleid. Loomulikult on mul paar riiulitäit lemmikraamatuid, mida ma mitte kunagi enam käest ei anna.

Mismoodi sa oma lugemisvara valid?

Kuna ma olen juba mitu aastat figureerinud Facebooki Lugemise väljakutse grupis, siis enamasti mulle jäävadki sealt paljud raamatud silma. Mul on ka iga-aastane „kolleegiväljakutse“, mis tähendab seda, et kaksteist töökaaslast soovitavad mulle igaüks ühe endale väga meeldinud raamatu, mida ma veel lugenud pole. Sellele lisaks on Varrak olnud nii lahke, et mul on imeline võimalus igakuiselt tutvuda järgmisel kuul ilmuvate raamatutega ja sealt endale üks välja valida. Ja ka Toledo on mind korduvalt mõnusate kirjanduslike maiuspaladega kostitanud. Nii need väga head raamatud mind üles leiavad, ükskõik kas nad on Kuubalt või Kanadast. Autori rahvuses ei ole kunagi küsimus, pigem on mingid žanrid, mida ma lihtsalt ei loe.

Palume lugemissoovitust! Mis on su viimase aja võimsaim lugemiselamus? Mida soovitaksid lugeda Toledos ilmunust?

Minu selleaastane avapauk tuligi kolleegiväljakutsest, Valérie Perrini „Lilledele värsket vett“. See on üks nendest raamatutest, mida hakkad lugema ja kohe on hea, aga mingil ajal hakkavad avanema aina uued ja uued kihid ja neid saab niimoodi rahulikult ja aegapidi koorida lõpuni välja. Perrin oskab kirjutada väliselt väljapeetult, aga ridade vaheline õhk on pingul kui pillikeel.
Toledo raamatutest on valikut isegi raske teha. Minu isiklikud lemmikud on kindlasti süžee poolest María Dueñase „Õmblejanna Madriidist“ (mis oli ka lõpuni välja uskumatult põnev), aga tekstiliselt kõige nauditavamad Enrique Vila-Matase „Dublinesk“ ja Javier Maríase „Armumised“. Lihtsalt nii ilus lugeda, et polegi mingit vahet, mis seal juhtub ja kas üldse midagi juhtub.
Põnevat ja nauditavat lugemisaastat kõigile!

2025-01-08T17:44:23+02:008. jaanuar 2025|Sildid: , , |

Mini-intekas: vastab tõlkija Maarja Paesalu

29.11.2024

„Kui ma Krahvi tausta ei teaks, siis peaksin teda jultunud ja hoolimatuks tegelaseks ja hoiaksin päris elus temast eemale,“ ütleb MAARJA PAESALU enda tõlgitud krimisarja peategelase Mario Conde ehk Krahvi kohta. Leonardo Padura raamatutest on värskelt ilmunud neljas osa, „Sügismaastik“. Varem on Maarja tõlkes sellest Havanna-sarjast avaldatud „Laitmatu minevik“, „Havanna tuuled“ ja „Maskiball“.

Maarja on õppinud hispaania filoloogiat Tartu Ülikoolis ning saanud magistrikraadi Tallinna Ülikooli kirjaliku tõlke erialal, tema magistritöö käsitles reaalide tõlkimisest eesti proosa vahendamisel hispaania keelde. Maarja eestinduses on ilmunud ka Eduardo Mendoza „Gurbilt teateid ei ole“ ning Alejo Carpentieri loomingut. Nüüd vastab ta kirjastaja neljale küsimusele.

Miks sa tõlgid?

Tõlgin, sest mulle meeldib väga tegeleda keeleliste küsimustega. Minu jaoks on suur loominguline rõõm lugeda võõrkeelt (ennekõike hispaania keelt!) ja püüda seda ladusasse eesti keelde ümber panna. Tõlkimine on minu jaoks meditatiivne tegevus, mis aitab mul end muust maailmast välja lülitada.

Havanna-raamatute peategelasele Mario Condele võib süüks panna seksismi, matšismi, homofoobiat ja mida kõike, rääkimata sellest, et tarbitavad rummikogused on lausa imekspandavad ja tema sigaretitoss ajab isegi lugedes köhima. Kuidas sa Krahviga päris elus läbi saaksid?

Kui ma Krahvi tausta ei teaks, siis peaksin teda jultunud ja hoolimatuks tegelaseks ja hoiaksin päris elus temast eemale. Ent kuna raamatutes on tema sisemaailma päris hästi avatud, saan temast tegelikult üsna hästi aru. Võtaksin teda sellisena, nagu ta on – ebatäiusliku, katkise, ent hingelise tüübina, kellega saaks huvitavaid vestlusi pidada. Ma tunneks talle kaasa, oskaks teda kuulata ja kui ta seda soovib, võiksin talle oma naiselikust perspektiivist nõu anda 🙂

Oled rännanud Kuubal ja mujal Ladina-Ameerikas, Hispaaniast rääkimata. Kuivõrd sarnane või erinev on 1989. aasta Havanna, millest Padura suure armastusega kirjutab, võrreldes sellega, mida Sa oma silmaga nägid?

Raamatutes kirjeldatud 1989. aasta Havanna on minu arvamuse järgi väga sarnane tänasele Havannale, mis on täpselt sama lärmakas, dekadentne, värvikirev, puudustkannatav ja seltskondlik nagu siis, kui seal tegutsesid Krahv ja tema kaaslased.

Palume lugemissoovitust! Millist raamatut Sa enda tõlgetest kõige ägedamaks pead? Mida soovitaksid lugeda Toledos ilmunust?

Enda tõlgetest pean kõige ägedamaks Alejo Carpentieri ajaloolist romaani „Valgustuse sajand“. Kuna romaan oli keerulise sõnakasutusega ja käsitles pöördelisi teemasid nagu Prantsuse revolutsioon ja selle tagajärjed, oli see minule kui tõlkijale korralik pähkel. Tõlkimise ajal kujunes mul selle raamatuga „armastan-vihkan“ suhe, aga nüüd, kui teos on ilmunud, on asi juba tugevalt armastuse poole kaldu. Romaanis lahatakse osavalt teemasid nagu võim, kättemaks ja inimlikkus, nii et seda tasub lugeda kõigil, kes peavad au sees n-ö „vana kooli“ head kirjandust, kus mängus on suured ajaloolised hoovused ja nende küüsi jäänud inimesed. Puudu pole ka eksootikast, kuna tegevus toimub Kariibi mere saartel.

Toledos on ilmunud palju head kirjandust, mille seast tooksin välja kolm lemmikut: Maria Dueñase „Õmblejanna Madriidist“ ja Ángeles Mastretta „Armuvalu“, mille tugevad naispeategelased on teeninud minu suure lugupidamise, ja Fernando Aramburu „Isamaa“, mis on valus ja eluline sissevaade Baskimaa lähiajalukku ning rasketesse valikutesse, mida üksikisikud tollase ühiskondliku olukorra tõttu tegema pidid.

Fotol on tõlkija Maarja Paesalu esinemas Kadrioru kirjandustänaval (2023).

„Kui keegi ütleb, et talle ei meeldi lugeda, tuleb mul esimese asjana tahtmine talle kaastunnet avaldada.“

25.11.2024
Hispaania kirjanik, Eestitki külastanud JAVIER CERCAS võeti 24. novembri pidulikul tseremoonial vastu Hispaania Kuningliku Akadeemia liikmeks. Toledo on välja andnud kaks Cercase romaani – „Salamise sõdurid“ (tlk Mari Laan), mis räägib Hispaania kodusõja järelkajadest, ja „Piiriseadused“ (tlk Riina Roasto), mille tegevus toimub 1970ndate lõpu tormakatel aegadel. Tallinnas käis Cercas festivali Headread külalisena 2023. aasta kevadel.

(veel …)

2024-11-29T10:13:39+02:0025. november 2024|Sildid: , , , |

Ángeles Mastretta „Armuvalu”– milleks sulle rahu, kui sul on õnn?

MAARJA PAESALU

Mehhikost Puebla linnast pärit kirjaniku Ángeles Mastretta (1949) sulest ilmunud teoseid iseloomustavad isepäised naistegelased, kelle mõttemaailm on oma ajast ees ja kes julgevad Mehhiko keerulises ühiskonnas käia oma rada. (veel …)

Krimikirjanduse kuninganna idüllilises/ähvardavas country’s

MARI LAAN

Argentiina krimikirjanduse kuningannana tuntud Claudia Piñeiro on oma maa kõige tõlgitum kaasaegne autor. Läbimurre nii lugejate kui kriitikute kiitva vastuvõtu näol saabus talle 2005. aastal raamatuga „Neljapäevased lesed“ ja kuigi valdavat osa tema loomingust paigutatakse sestpeale krimižanri, (veel …)

Go to Top