• Õmblejanna Madriidist

    29,00 €
    ETTETELLIMINE! Raamat on praegu trükikojas, kuni ilmumiseni kehtib ettetellimissoodustus. Saadaval ka e-raamatuna. / Esimene peatükk on siin. Tartu Linnaraamatukogu lugemissoovitus: "Tõepoolest, Dueñase raamat, mis kombineerib dokumentaalset ja fiktiivset, haarab esimesest leheküljest kohe kaasa, “loeb” kiiresti ja “valutult” ning võiks meeldida erinevat tüüpi lugejale: nii sellele, kes otsib raamatuist põhiliselt põnevat lugu, sellele, kes armastab ajaloolisi ja poliitilisi süžeesid kui ka sellele, keda huvitavad ajastu- ja kohaspetsiifilised detailid." On 1936. aasta. Mood nõuab lainelisi soenguid, pärlikeesid ja pitsiga sigarette, viltuseid kübaraid, siidsatääni ja naiselikku vööjoont. Madriid on ärev ja ebakindel. Marokos valmistuvad sõjaväelased kukutama Hispaania vabariigi seaduslikku valitsust. Õmblejanna Sira on suurte illusioonide tiivul sattunud kodusest Madriidi agulist Marokosse, kus pulbitseb rahvusvaheline suurilmaelu. Selle sära kustub aga isiklike saatuselöökide ja ajaloo keerdkäikude mõjul ning Sira leiab end võõral maal täiesti üksi. Parseldajast pansionipidaja abiga paneb ta püsti kontinendi glamuurseima moeateljee, valutades samal ajal südant sõjast räsitud kodumaa saatuse pärast. María Dueñase (1964) debüütromaan „Õmblejanna Madriidist“ on olnud ülimenukas nii Hispaanias kui mujal, see on tõlgitud enam kui 35 keelde ning on aluseks ka populaarsele telesarjale. Kirjanik on hoogsa tegevuse paigutanud dokumenteeritud ajalooliste sündmuste keskele, erilise võlu annab raamatule sooja poolehoiuga edasi antud Põhja-Aafrika oma valguse, värvide ja lõhnadega. Eesti keeles ilmus romaan esimest korda 2016. aastal. Lugejate soovitused:
    Lisa korvi Lähemalt Kiirvaade

  • Emma raamat

    16,00 €
    Esimene peatükk siin. Emma on nelja-aastane tüdruk, kes elab Bogotá eeslinna viletsas osmikus koos õe Helena, ühe poisi ja ühe naisega. Poisi nime ta ei tea, nad kutsuvad teda Täiks. Naise nimi on proua María. Neil pole vett, pole elektrit, pole käimlat, pole ühtegi akent. Emma ei tea, mida tähendab ema ja mida tähendab isa. Palju-palju aastaid hiljem saab Emmast maalikunstnik, kelle loomingut eksponeeritakse New Yorgist Roomani ja Pariisist Jeruusalemmani, kes teeb koostööd Diego Rivera ja Frida Kahloga ning sõbrustab Gabriel García Márquezega. Selles raamatus paneb Emma sõbrale saadetud kirjades paberile loo oma lapsepõlvest: ringirändamisest koos proua Maríaga pisut parema elujärje otsinguil ja pikkadest aastatest kloostrimüüri taga. See on tõestisündinud lugu, lohutu ja rabav, aga ometigi täis eluusku. EMMA REYES (Bogotá 1919 – Bordeaux 2003) oli Colombia kunstnik ja kirjanik. Ta sündis äärmuslikult vaestes oludes ja kasvas kirjaoskamatuna üles nunnakloostris, kuid hiljem sai tuntuks kunstnikuna ning elas suurema osa elust Prantsusmaal. 1969. aastal hakkas Emma Reyes jutustama oma lapsepõlvest ja noorusest sõbrale saadetud kirjades ning need ligi 30 aasta jooksul kirjutatud 23 kirja moodustavad kunstiliselt tervikliku loo, mis ongi siin kaante vahel. Kuigi kaasmaalane Gabriel García Márquez julgustas erilise jutustamisandega Reyest oma kirjatööd avaldama, soostus autor seda lubama alles pärast oma surma. Lapsepõlve viletsust ja vaesust, emotsionaalset ebakindlust, kurjust ja ükskõiksust, ekspluateerimist ja karmi kohtlemist nunnakl. oostris ning aastaid kestnud täielikku eraldatust välismaailmast kirjeldab Reyes väga mõjusalt ja liigsesse emotsionaalsusesse laskumata. Lohutu elu taustal avaneb ka andeka peategelase, tulevase kunstniku tundlik, fantaasiaküllane ja loominguline siseilm. Raamatu tõlkija MARIA KALL on eestindanud nii Hispaania kui Ladina-Ameerika kirjandust, samuti on ta üks Eesti vähestest katalaani keele tõlkijatest. Toledo kirjastuses on tema tõlkes ilmunud veel Clauria Piñeiro "Betty Boop", Fernando Aramburu "Isamaa" ja Ángeles Mastretta "Armuvalu". Emma Reyese raamatu kohta ütleb ta, et tegemist on ühtaegu ühe kõige traagilisema ja samas ühe kõige optimistlikuma raamatuga, mida ta teab. Loe lisaks:
    Lisa korvi Lähemalt Kiirvaade

  • Elus asjad

    14,00 €
    Esimene peatükk siin. Neli värskelt ülikooli lõpetanud sõpra, kellel on meri põlvini ja tarkust taevani, pakivad pillid auto pagasiruumi ja sõidavad suveks idüllilisele Lõuna-Prantsusmaale, et teenida raha viinamarjakoristusel ja omandada elukogemust. Kõik ei kuku siiski välja päris nii, nagu oodatud: kuumus, rahapuudus, ehmatavad töötingimused ja seletamatud surmad kirjutavad ühe teise loo, mis jääb neid kummitama aastateks. Kas see lugu on süüdimatute noorte kuttide road-trip või diip kirjandusteoreetiline jura? Koomikasse kalduv autofiktsioon või düstoopiline sotsiaalkriitika? Hoogne ökotriller või veganluspropaganda? Punk või põnevik? „Läks vaja kuut aastat, selleks et loo laip – mis kõduneb minus nendest Lõuna-Prantsusmaa suvekuudest saadik – muutuks põrmuks ja lubaks mul rääkida sellest, mis tegelikult juhtus,“ kirjutab Munir Hachemi, raamatu minajutustaja. MUNIR HACHEMI (s. 1989) on Madriidis sündinud Hispaania kirjanik, tema ema on hispaanlane ja isa Alžeeria päritolu. Ta on töötanud baariteenindajana, eraõpetajana, veebidisainerina, informaatikuna ja hooajatöölisena ning kaitsnud doktoritöö Jorge Luis Borgese loomingu mõjudest Hispaania kirjandusele. Hachemi on kirjutanud nii proosat kui luulet, esialgu avaldas ta oma novelle fänniajakirjades ja käis neid müütamas Madriidi baarides. 2018. aastal ilmus tema esimene romaan „Elus asjad“ („Cosas vivas“), mida nüüdseks on tõlgitud mitmesse keelde, ja 2021. aastal valis ajakiri Granta Hachemi hispanaaniakeelse kirjanduse kahekümne tulevikutähe sekka. „Elus asjad“ tugineb kirjaniku enda kogemusele suvest, kui ta töötas Lõuna-Prantsusmaa farmides, misjärel loobus lõplikult lihatarbimisest. Hachemi noored uljad tegelased on sunnitud silma vaatama põllumajandussektoris valitsevale tööjõu ekspluateerimisele ning jõhkrale reaalsusele intensiivses looma- ja taimekasvatuses. Romaanist kumab otsekohene ja mõjus sotsiaalkriitika, mis on samal ajal mänguline, (enese)irooniline, erudeeritud, naljakas ja hoogne. Raamatu tõlkija KLAARIKA KALDJÄRV on Tartu Ülikooli hispaania kirjanduse õppejõud ja tõlketeadlane, ta on eestindanud Julio Cortázari ja Roberto Bolaño teoseid. Nii nagu Hachemi, uuris ka tema oma doktoritöös Borgese loomingut. Loe lisaks:
    Lisa korvi Lähemalt Kiirvaade

  • Koduabilise käsiraamat

    24,00 €
    Sille Vadi: "Aga samas need lood siiski on ilusad. Ehedad. Mitmekihilised. Nukrad. Vaimukad. Kohati hooletult elegantsed, nagu kiiresti vaba käega valmis visatud, aga kujutatava olemust detailitäpselt tabav skits. Kummaliselt köitvad, ilma et oskakski seda alati seletada, mis neis just paelub."  Raamatu algust saab lugeda siin. / Saadaval ka e-raamatuna. Lucia Berlin (1936–2004) sündis Alaskas, tema lapsepõlv möödus – pärast lühemaid perioode Idaho, Kentucky ja Montana kaevanduslinnades – El Pasos Texases ja teismeiga Santiagos Tšiilis, ta omandas ülikoolihariduse Albuquerques New Mexicos, lävis luuletajate, kunstnike ja muusikutega New Yorgis, elas seejärel Mehhikos, Californias ja Colorados. Kolmekümne kahe aastaselt oli ta kolm korda lahutanud (üks skulptor ja kaks džässmuusikut) ja nelja poja ema. Lapsepõlves kannatas ta väärkohtlemise ja täiskasvanuna alkoholismi all, terve elu saatis teda skolioos ja vanemas eas selle tagajärjena hapnikuballoon. Ta töötas kirjandusõpetajana, koristajana, kõnekeskuse operaatorina, haiglaametnikuna ja ülikooliõppejõuna, sattus sõltlasena vanglasse, võõrutusravile ja psühhiaatriahaiglasse, kirjutas elu jooksul 77 novelli ja saavutas maailmakuulsuse 11 aastat pärast surma, kui ilmus käesolev jutukogumik „Koduabilise käsiraamat“. Berlini tekstid on lihtsalt vaimustavad. Enamasti pealtnäha aeglases, rahulikus rütmis võib ta edasi anda ka tormilisi arenguid, jutustada korraga mitut lugu, mis, mõistagi, toetavad üksteist, rääkida ühes lõigus kõigest väga täpselt, üksikasjalikult ja libiseda järgmises (või ka juba sama lõigu teises lauses) paljust üle nii mõjusalt ja täpselt, et taolised väljajätted käivitavad lugeja ja ta saab suurema pingutuseta osa ka ütlemata öeldust. Kõigis Berlini tekstides on selge atmosfäär; ruumid, olukorrad ja tegelased ilmuvad silmade ette otsekui ridade vahelt. Kõigil, ka kõrvaltegelastel, on väga nappide vahenditega loodud nägu ja hääl, pikema kirjelduseta manatakse esile kõik vajalik: iseloom, inimese elulugu, lõhn, riietus, hoiak. Ja need jutud ise, need pole niisama jutud, Berlini elutunnetusega tasub tutvuda. Berlini tekstid on üks kuramuse ehtne pärl kirjanduspõllul. Vaata lisaks:
    Lisa korvi Lähemalt Kiirvaade

  • Kuuba ühes hingetõmbes

    27,00 €
    Suvehiidlase raamatublogi: "Rikas raamat ja absoluutselt kohustuslik Kuubal käinule või sinna minejale, kõnelemata niisama silmaringi avardamiseks lugemisest. Ma ei ole vist enam ammu ühtegi raamatut kodus nii palju refereerinud, ilmselt seepärast lugesin seda ka peaaegu nädal otsa." Lisapeatükid siin. / Esimene peatükk siin. / Lühivestlus autoriga siin. / Saadaval ka e-raamatuna. ANNELI RAMOS PÕDER on Eesti-Kuuba päritolu autor: ta sündis 1967. aastal Kuubal ning kasvas seal ka üles, kuid viimased 30 aastat on ta elanud Eestis. See on ühtaegu nii Kuuba lugu kui Anneli lugu: alates helgetest lapsepõlvemälestustest veel suhtelise heaolu ja vabaduse ajal ning lõpetades rusutuse ja lootusetusega, millega autor kokkuvarisevalt kodumaalt lahkus. Samal ajal on Anneli elukäik tihedalt põimunud Eestiga: Nõukogude Eesti on siinse lugeja jaoks ehk ootamatultki ainelise külluse allikas, hiljem aga on laulva revolutsiooni aegne värskus teravas kontrastis 1990ndate alguse Moskva süveneva viletsusega. Neid sidemeid elavdavad värvikad episoodid alates sellest, kuidas vanaisa Anatoli Põder Petserist ostetud pesumasina Võru ja Moskva kaudu Kuubale saatis, ja lõpetades sellega, kuidas Ain Kaalep Havannas basseini kukkus. Raamat on tagasivaade lapsepõlvele ja kooliajale Kuubal, õpinguaastatele Moskvas ning emigreerumisele läbi Rootsi Eestisse. Olgugi tegemist suures osas kaugel toimuvate sündmustega, peaks Eesti lugejale kommunistliku retoorika, ajupesu, tsensuuri ja olme kirjeldused pakkuma valusat ja samas naerutavat äratundmist, aga ka paljugi üllatavat. Autori vaatepunkt vastandub pealiskaudselt eksotiseerivale ja klišeelikule turistipilgule ning avab esialgu läbi lapse silmade, hiljem teadlikuma analüüsi seda, milliste läbimõeldud õõvastavate mehhanismide ja retoorikaga võib režiim rahvaga manipuleerida. Autori kirjutamisstiil on nauditavalt intelligentne ja humoorikas, ta kujutab Kuuba elu absurdi ning üha kasvavat viletsust ühtaegu koomiliselt ja suure südamevaluga. Raamatu on hispaaniakeelsest käsikirjast tõlkinud Toomas Kahur, kaaneillustratsiooni autor on Anneli Ramos Põder, fotod erakogust. „Juba oli kuulda Fideli rääkimas. Tema hääl oli selge ja terav nagu nool, see kostis kõigist akendest. Lukustasime end koos oma kaladega kuueteistkümnele ruutmeetrile – või kui kalade vastu õiglane olla, siis neljakümnesse kuupmeetrisse – ja läksin, käärid peos, teleka ette. Meie Nõukogude päritolu teleka Krõm kanalinupu keeramiseks tuli kasutada kääre. Koridori lõpust tuli riigipea karjete kaja ja liitus teatud viivitusega nende karjetega, mis tulid minu televiisorist. Lõpuks ütles ta: „Kodumaa või surm!“ See suutis mind liigutada ning tundsin, et päeval, mil Fidel sureb, hakkan ma nutma.“ „Oma uude kööki jõudmiseks tegime ukse läbi riidekapi. Probleemiks oli köögimööbli leidmine, kuna Havannas polnud saadaval ei puitu ega muud sarnast. Siis ühel päeval avastas ema Pizzeta köögi prügihunnikust suure puidust kasti, mille ühel küljel oli kiri: „Eesti Juust – Võru – Made in USSR“. Mis jumaliku sõnumi võis see kast tuua? Ehitage paat ja põgenege? Mina olen väliseestlaste kaitseingel? Selgus, et Pizzeta pitsa, mida ma koolist tulles nii sageli sõin ja mida havannalased jumaldasid, on tehtud Eesti juustuga! Kastist sai meie söögilaud, mille katsime vanaema tikitud laudlinaga, ja süües süütasime küünla – see oli meie Kannatuste Altar.“ Loe lisaks:
    Lisa korvi Lähemalt Kiirvaade

  • Sügismaastik

    19,00 €
    Esimene peatükk siin. / Saadaval ka e-raamatuna. Jaan Martinson: "(Krimi)kirjandusse satub liiga harva värskeid õhusõõme sealt, kust seda oodatagi ei oska. Enne oli Ernest Hemingway, nüüd Leonardo Padura, Kuubalt mõlemad. Hemingway oli saare parim enne Castrot, Padura pärast." Ühel sügisööl, kui Kuubale on liginemas hirmuäratav troopiline orkaan Felix ning lahkumisavalduse esitanud politseileitnant Mario Conde ehk Krahv tegeleb juba kolmandat päeva oma eluängi uputamisega rummipudelisse, leitakse ühes Havanna rannas laip. Tapetud Miguel Forcade oli kõrge riigiametnik, kes pärast 1959. aasta revolutsiooni korraldas kunstivarade sundvõõrandamist ning saavutas suure mõjuvõimu, äratades kahtlemata kadedust ja vimma. Mõjukast positsioonist ja eesõigustest hoolimata otsustas Forcade millegipärast ebaseaduslikult Miamisse emigreeruda ning naasis kodumaale mõistatuslikel põhjustel vaid veidi enne oma jõhkrat mõrva, justkui oleks tahtnud tagasi saada midagi väga väärtuslikku, mille olemasolust teadis vaid tema … Endine politseinik Mario Conde, kes on suutnud viimaks täita oma ammuse unistuse ja midagi kirjutama hakata, on sunnitud kirjutusmasina tagant tõusma ja asjasse selgust tooma. LEONARDO PADURA (1955) on rahvusvaheliselt tuntuim ja tõlgituim kaasaegne Kuuba kirjanik. Teda teatakse kui sõltumatut intellektuaali, kes ühendab oma loomingus ühelt poolt rahvalikkuse ja teisalt haritlase kriitilise pilgu ühiskonnale. Sarnaselt paljude teiste põlvkonnakaaslastega seisis Padura 1980ndate lõpul ja 1990ndate alguses, kui kuubalaste olmelised tingimused Nõukogude Liidu toetuse kadudes järsult halvenesid, silmitsi küsimusega, kas lahkuda Kuubalt või jääda kodumaale. Padura valis viimase. Kirjanik on oma loomingu eest pälvinud hulgaliselt tunnustusi, nende seas tähtsaimad on Kuuba riiklik kirjandusauhind (2012) ja Hispaania üks olulisemaid rahvusvahelisi kirjanduspreemiaid Astuuria printsessi auhind (2015). „Sügismaastik“ on neljas osa Padura krimisarjast „Neli aastaaega“, mis on tuntud ka kui „Havanna kvartett“. Romaanide tegevus toimub 1989. aasta Havannas ja igale aastaajale vastab üks romaan. Autor ise on neid nimetanud võltskrimiks, sest mõrvaloost olulisemaks seab ta olustiku ja inimesed, tähtsal kohal on dekadentlik Havanna, põlvkondlik pettumus, vankumatu sõprus ja noorpõlvenostalgia. Romaanide peategelane on politseileitnant Mario Conde ehk Krahv, kes parema meelega oleks hoopis kirjanik. MAARJA PAESALU on õppinud hispaania filoloogiat Tartu Ülikoolis ning saanud magistrikraadi Tallinna Ülikooli kirjaliku tõlke erialal, tema magistritöö käsitles reaalide tõlkimisest eesti proosa vahendamisel hispaania keelde. Maarja eestinduses on ilmunud ka Eduardo Mendoza „Gurbilt teateid ei ole” ning Alejo Carpentieri loomingut. Ta ise on kirjutanud raamatu „Ehtsa elu maik. Palverännak maailma äärele” (Pilgrim, 2016). Tema tõlkes on ilmunud ka varasemad Mario Conde sarja raamatud „Laitmatu minevik”, „Havanna tuuled“ ja „Maskiball”. Kirjastuse blogis räägib Maarja Conde-raamatutest ja annab lugemissoovitusi. Goodreadsi lugejate keskmine hinne: 4,03. Vaata lisaks:
    Lisa korvi Lähemalt Kiirvaade

  • Maskiball

    18,00 €
    Jaan Martinson: "Hea on see raamat niikuinii, aga lisaks ka hariv ja kultuurne ehk siis just selline, mis ületab jõuliselt ajaviitekirjanduse piirid. Ja kui keegi tuleb Padura „Havanna kvarteti“ teoste puhul ütlema, et krimka pole väärtkirjandus, siis vabandage..." Esimene peatükk siin. / Saadaval ka e-raamatuna. Havanna metsast leitakse siidpaelaga kägistatud transvestiidi surnukeha. Teatraalset punast kleiti kandnud noormees osutub lugupeetud diplomaadi pojaks. Mõrva uurivale politseileitnant Mario Condele hakkab vähehaaval avanema seksuaalvähemuste varjatud ja ekstravagantne maailm, mis tema matšolikku ilmavaadet esialgu ärritab. Algab poliitiline ja erootiline, teatraalne ja literatuurne, poeetiliselt sentimentaalne ja poliitiliselt ebakorrektne teekond 1980ndate Havannas ja 1960ndate Pariisis, kus Conde teejuhiks saab legendaarne ja andekas, kommunistliku režiimi poolt oma kuulsuse tipul tühistatud dramaturg ja lavastaja Alberto Marqués – värvikas isiksus, kelle loo kaudu avaneb sotsialistliku Kuuba loomeinimeste keeruline saatus. „Maskiball“ on kolmas osa Leonardo Padura romaanisarjast „Neli aastaaega“ – tuntud ka kui „Havanna kvartett“ –, mille tegevus toimub 1989. aasta Kuubal. Igale aastaajale vastab üks romaan, kuigi lugeda sobib neid ükskõik millises järjekorras. Sarja peategelane on politseileitnant Mario Conde, kes tunneb lõputut nostalgiat oma 1960ndatel möödunud koolipõlve järele ning tahaks parema meelega olla hoopis kirjanik. LEONARDO PADURA on 1955. aastal Havannas sündinud Kuuba kirjanik, ülikoolis õppis ta hispaania keelt ja kirjandust. Teda tuntakse kui sõltumatut intellektuaali, kes ühendab oma loomingus ühelt poolt rahvalikkuse ja teisalt haritlase kriitilise pilgu ühiskonnale. Sarnaselt paljude teiste põlvkonnakaaslastega seisis Padura 1980ndate lõpul ja 1990ndate alguses, kui kuubalaste olmelised tingimused Kuubas Nõukogude Liidu toetuse kadudes järsult halvenesid, silmitsi küsimusega, kas lahkuda Kuubalt või jääda kodumaale. Padura valis viimase. Kirjanik on oma loomingu eest pälvinud hulgaliselt tunnustusi, nende seas tähtsaimad on Kuuba riiklik kirjandusauhind (2012) ja Hispaania üks olulisemaid rahvusvahelisi kirjanduspreemiaid Astuuria printsessi auhind (2015). MAARJA PAESALU on õppinud hispaania filoloogiat Tartu Ülikoolis ning saanud magistrikraadi Tallinna Ülikooli kirjaliku tõlke erialal, tema magistritöö käsitles reaalide tõlkimisest eesti proosa vahendamisel hispaania keelde. Maarja eestinduses on ilmunud ka Eduardo Mendoza „Gurbilt teateid ei ole” ning Alejo Carpentieri loomingut. Ta ise on kirjutanud raamatu „Ehtsa elu maik. Palverännak maailma äärele” (Pilgrim, 2016). Tema tõlkes on ilmunud ka teised Mario Conde sarja raamatud „Laitmatu minevik”, „Havanna tuuled” ja „Sügismaastik”. Kirjastuse blogis räägib Maarja Conde-raamatutest ja annab lugemissoovitusi. Goodreadsi lugejate keskmine hinne: 3,79. Vaata lisaks:
    Lisa korvi Lähemalt Kiirvaade

  • Isamaa

    22,00 €
    Esimene peatükk on siin. / Saadaval ka e-raamatuna. Tauno Vahter Eesti Ekspressis: "Ma ei ole päris kindel, kas „Kodumaa“ on 21. sajandi Suur Hispaania Romaan, kuid kindlasti on ta Suur Baski Romaan, sest see võtab inimlikul tasandil kokku Baskimaa lähiajaloo traagika ja argipäeva." Kui ühel päeval 2011. aastal annab ETA terrorirühmitus teada relvastatud võitluse lõppemisest, suundub Bittori surnuaeda, et rääkida abikaasale oma otsusest minna tagasi kodulinna. Kas leppimine ja andestus on võimalik? Kas Bittoril õnnestub teada saada, kes oli see kapuutsiga nägu varjav noormees, kes ühel vihmasel õhtupoolikul tappis kodumaja ees tema abikaasa? „Isamaa“ on lugu kahest perekonnast, kelle lähedasele sõprusele teevad lõpu kahtlused, viha ja radikaliseerumine, mida ETA tegevus ühes Baskimaa väikelinnas kaasa toob. Eelkõige on loo keskmes kummagi perekonna naised, omaaegsed parimad sõbrannad, kellest üks on kaotanud abikaasa, teisel aga istub poeg terroritegudes süüdistatuna vangis. Ent ETA kolm aastakümmet kestnud ohvriterohke tegevuse haavu kannavad hinges kõik, keda see otseselt või kaudselt on puudutanud. Aramburu kirjutab Baskimaa traumaatilisest kogemusest süüdistavat või dotseerivat hoiakut võtmata, inimlikult ja voolavas eepilises stiilis. „Isamaad“ on võrreldud XIX sajandi suurromaanidega. FERNANDO ARAMBURU (1959) on hispaania keeles kirjutav baski kirjanik, kes alates 1985. aastast on elanud Saksamaal, kus ta töötab hispaania keele õpetajana. Aramburu romaanid ja novellid on pälvinud palju auhindu, kuid tema kahtlemata mõjukaim teos on 2016. aastal ilmunud „Isamaa“, millele on omistatud pikk rida kirjandusauhindu nii Hispaanias kui mujal ning mida on tõlgitud enam kui kolmekümnesse keelde. Romaani põhjal on valminud ka kaheksaosaline HBO seriaal. Raamatu tõlkija MARIA KALL on eestindanud nii Hispaania kui Ladina-Ameerika kirjandust, samuti on ta üks Eesti vähestest katalaani keele tõlkijatest. Toledo kirjastuses on tema tõlkes ilmunud veel Claudia Piñeiro „Betty Boop“, Ángeles Mastretta „Armuvalu“ ja Emma Reyese „Emma raamat“. Mini-intervjuud tõlkijaga saab lugeda siin. Loe lisaks: Goodreadsi lugejate keskmine hinne: 4,39.
    Lisa korvi Lähemalt Kiirvaade

  • Armumised

    17,00 €
    Manni lugemisblogi: "Ja sealt ta tuli, see hispaaniakeelse kirjanduse fluidum, mis sõudis üle lehekülgede nagu üks suur laine või pikk muusikaline fraas, ilmtingimata legato." Esimene peatükk siin. Üks naine jälgib hommikuti kohvikus abielupaari, kelle elurõõm ja vastastikune hoolivus toovad tema argiellu iga päev kübekese hingerahu ja usku inimestesse. Kuni ühel päeval nad enam ei tule ja María saab tahtmatult tunnistajaks lähematele ja kaugematele armumistele ja surmadele. Tegelikud ja kujuteldavad vestlused, kirjandusklassika tõlgendused ja filosoofilised mõtisklused keerlevad ümber armumise, käimapaneva jõu, mida on peetud – või tahetud pidada – puhtaks ja isetuks tundeks, mis võib aga olla ka alatu ja surmatoov, tõugata ebaeetilistele ja isegi kriminaalsetele tegudele. Saabub hetk, mil proovile pannakse ka María enda südametunnistus ja õiglustunne ning tal tuleb musketär Athose sõnadega nentida: „Jah, mõrv. Ei midagi rohkemat.“ JAVIER MARÍAS (1951–2022) on viimaste kümnendite üks kaalukamaid Hispaania romaanikirjanikke, kelle nimi kõlas sageli võimalike Nobeli-kandidaatide seas. Ta töötas hispaania kirjanduse õppejõuna Oxfordi ja Madriidi ülikoolides ning tegutses päevalehe El País kolumnistina. Samuti on mõjukas Maríase panus ingliskeelse kirjanduse tõlkijana, tema vahendusel on hispaania keeles ilmunud Sterne’i, Faulkneri, Nabokovi, Salingeri jt loomingut. Marías on kirjutanud 16 romaani, pälvinud kümneid auhindu eri riikides, teda on tõlgitud ligi 50 keelde. Meil on temalt seni ilmunud romaanid „Nii valge süda“ (tlk Marin Mõttus, Varrak 2002) ja „Oxfordi romaan ehk kõik hinged“ (tlk Kai Aareleid, Varrak 2012), samuti kirjanike elulooepisoode koondav „Kirjapandud elud“ (tlk Maria Kall, LR 2010). „Armumised“ (hisp k „Los enamoramientos“) ilmus algupärandis 2011. aastal ja oli tema esimene romaan, kus jutustajaks on naine. Siingi armastab kirjanik endale omaselt kasutada korduvaid mõttekäike ja tsitaate, keerutada pikki lauseid, süüvida sügavale mõne tuntud kirjandusteose vastuolulistesse episoodidesse, seades sealjuures kahtluse alla tõe, õigluse, lojaalsuse ja usaldusväärsuse ning tuues pinnale tumedad mõtted ja kinnisideed, samal ajal kui süžeekokkuvõtte põhjal võiks raamatu vabalt paigutada kriminaal- või põnevuskirjanduse žanri. RUTH SEPP (1975) on tõlkinud nii hispaania kui katalaani keelest, samuti avaldanud artikleid ja saatesõnu raamatutele. Ta on Ladina-Ameerika kirjanduse asjatundja ning eriti hästi tunneb Mehhiko kirjandust. Tema tõlkes on ilmunud ka Julio Cortázari raamatud „Mängu lõpp“ ja „Kronoopide ja faamade lood". Vaata lisaks:
    Lisa korvi Lähemalt Kiirvaade

  • Õnnelik lõpp

    17,00 €
    Esimene peatükk siin. Kõik katsed armastust ümber jutustada on ebaõnnestumisele määratud. On raske rääkida armastusest, tundmata, et kõik on juba öeldud, et me kõigest kordame stampväljendeid, filmidialooge. On raske armastada, eeldamata, et kohe-kohe hakkab taustaks kostma mingit kuradi viiulimuusikat. Ja et oleks eriti keeruline, siis on raske saada üle kahtlusest, kas sa tõesti oled armunud teise inimesse või armusid taas kord armastusse, armastusloo tekkimise võimalusse, iseendasse, iseenda armunud minasse. Siin on lugu sellest, kuidas armastavad tavalised inimesed, kelle armastus pole ei täiuslik ega müütiline, samuti mitte võimatu ega traagiline. Lahutus nagu iga teinegi. ISAAC ROSA (1974) on Hispaania kirjanik, tema romaane on tõlgitud eri keeltesse ja nende põhjal on tehtud mitu filmi. Talle omistatud tunnustustest väljapaistvaim on Rómulo Gallegose auhind (2005), mis antakse kogu hispaaniakeelse kirjandusruumi kahe aasta parimale teosele. Rosa on tuntud kui nõudliku kirjandusmaitsega lugejale suunatud ning hea stiiliga autor. „Õnnelik lõpp“ ilmus hispaania keeles 2018. aastal ning viis erinevat kultuuriväljaannet valisid üksteisest sõltumatult selle aasta parimaks raamatuks. See on romaan armastuse võimalikkusest kaasaegses maailmas, aga ka majanduslikust ebakindlusest, maale elama pöördumise unistusest, vanemlusest, kärgperendusest, seksuaalsusest, truudusest. Rosa kirjutab kõigest nii, et see ei muutu moeteemade üksteise otsa lükkimiseks, vaid puudutab väga inimlikult, peaaegu jahmatab ilustamata äratundmisega. Metafoorid annavad mõnes mõttes üdini argisele loole tundlikku poeesiat, mehe ja naise dünaamiline dialoog määrab tegevuse ja emotsioonide kord aeglustuva, kord ägeneva tempo, tekst muutub kohati omamoodi ruumilisekski. Lugu on esitatud tagasivaatelisena ja tagurpidi pööratud kronoloogiaga: alates suhte luhtumisest kuni esimese kohtumiseni, õnneliku lõpuni. MARIANNE OTS sai 2018. aasta Eesti Kirjanike Liidu tõlkijate sektsiooni noorte tõlkevõistlusel hispaania keele tõlkijate seas I koha ja inglise keele tõlkijate seas II koha. Ta on õppinud hispaania keelt ja kultuuri ning kirjalikku tõlget Tallinna ülikoolis ning tõlkinud raamatuid nii hispaania kui inglise keelest. Vaata lisaks:
    Lisa korvi Lähemalt Kiirvaade

  • Gurbilt teateid ei ole

    5,00 €
    Esimene peatükk siin. Raamatublogist: "Ühesõnaga – see on naljakas ja ajuvaba lugemine, mis paneb nii mõnegi asja üle mõtlema. Kas me inimestena ikka saame kogu aeg aru, mida me teeme, või käitume lihtsalt mingite kummaliste mallide järgi?" „Huumor on osa minu DNA-st,“ väitis hispaania romaanikirjanik Eduardo Mendoza, kui sai 2016. aastal teada, et on pälvinud väärika Cervantese auhinna, mis on tuntud hispaaniakeelse kirjandusmaailma Nobelina. Romaani „Gurbilt teateid ei ole“ võiks žanrilt nimetada logiraamatu formaadis ulmekomöödiaks. Barcelonas maanduvad kaks tulnukat, üks neist, nimega Gurb, valib pahaaimamatult kehastumiseks kuuma blondi poplauljanna kuju ja kaob sellisena suurlinna tulede vahele. Tema sõber – samuti kõige kohatumates kehastustes, mida „Sarnastumiseks sobilike maiste vormide astraalkataloogist“ (SSMVA) leida võib – alustab Gurbi otsinguid Barcelona tänavatel, kraavides, restoranides ja vanglates, tehes surmtõsiselt pööraselt koomilisi tähelepanekuid inimühiskonna toimimise kohta ning vähehaaval sellega omamoodi kohanedes. Jõuliselt humoorika stiili poolest tuntud Kataloonia hispaanlane EDUARDO MENDOZA (1943) peab kirjutades oluliseks, et raamatuga veedetud aeg oleks lugeja jaoks meeldiv ja lõbus. See on „sohvakirjandus“, nagu ta ise seda on nimetanud – ehk teisisõnu kirjandus, mida ei loeta kõval toolil istudes, aga ka mitte rannatoolis lamaskledes, vaid mis jäädes rahvalähedaseks, pakub enamat lihtsakoelisest meelelahutusest. Tema esimesed romaanid „Tõde Savolta juhtumi kohta“ („La verdad sobre el caso Savolta“, 1975) ja „Imede linn“ („La ciudad de los prodigios“, 1986) on arvatud Hispaania üleminekuaja olulisimate teoste hulka. Kõige laiema publiku poolehoiu on tema loomingust võitnud aga 1991. aastal ilmunud „Gurbilt teateid ei ole“ („Sin noticias de Gurb“), samuti romaaniseeria peast põrunud detektiivist, kes eriti keeruliste juhtumite lahendamiseks hullumajast välja lastakse. Sageli on Mendoza romaanide üheks peategelaseks tema kodulinn Barcelona, mida ta portreteerib eri hetkedel läbi selle ajaloo. Nii on Barcelona olulisel kohal ka käesolevas romaanis, mille tegevustik hargneb 1992. aasta olümpiamängude eel. Tõlkija MAARJA PAESALU on õppinud hispaania filoloogiat Tartu Ülikoolis ning saanud magistrikraadi Tallinna Ülikooli kirjaliku tõlke erialal, tema magistritöö käsitles reaalide tõlkimisest eesti proosa vahendamisel hispaania keelde. Maarja on tõlkinud ka Kuuba kirjandust: Alejo Carpentieri loomingut ja Leonardo Padura kirjutatud Mario Conde seeria raamatud „Laitmatu minevik”, „Havanna tuuled”, „Maskiball” ja „Sügismaastik”. Ta ise on  raamatu „Ehtsa elu maik. Palverännak maailma äärele” autor (Pilgrim, 2016). Kirjastuse blogis räägib Maarja Conde-raamatutest ja annab lugemissoovitusi. Loe lisaks:
    Lisa korvi Lähemalt Kiirvaade
  • Palved röövitud tüdrukute eest

    Palved röövitud tüdrukute eest

    5,00 €
    Tallinna Keskraamatukogu: "Väga omapärase stiiliga lugu, mis ei mõju hoolimata keerulisest teemast rusuvalt ega depressiivselt, ei löö teid rööpast välja. Luuleline ja vaat et omamoodi elujaatav. See oli silmaringi avardav ja väga eriline kirjanduslik elamus." Mehhikos on eluliselt tähtis olla inetu või vähemalt väga tavalise välimusega tüdruk. Ilusad tüdrukud röövitakse ära. Mehhikos ütlevad emad tihti, et sündis hoopiski poiss. Raamatu peategelane Ladydi Garcia Martínez elab kuuliaukudest rõugearmilises Guerreros, halbade uudiste osariigis. Ta elab külas, kuhu ükski õpetaja ei jää. Ladydi ja ta sõprade telekaharidusega emad kaevavad tütarde narkokaupmeeste eest peitmiseks põldudele auke, tüdrukute isad on läinud ära üle jõe Ühendriikidesse. See on lugu suureks saamisest, mis toimub ka siis, kui lapsepõlve pole eriti olnudki. Seda põhjusel, et Ladydi ja tema ema teavad liiga hästi, kuidas Mehhikos asjad käivad. Tihtipeale ületab nende kahe diagnoos maa hädadele tabavuselt, aga eelkõige vaimukuselt ja elujaatavuselt, sadade ajakirjanike, inimõiguslaste ja rahvusvaheliste ekspertide analüüsi. JENNIFER CLEMENT (1960) on USA päritolu Mehhikos elav luuletaja ja kirjanik, rahvusvahelise PEN-klubi president. Tema seni auhinnatuim romaan „Palved röövitud tüdrukute eest“ (Prayers for the Stolen, 2014) jõudis paljudesse Euroopa ja Ameerika raamatugallupitesse ning on tõlgitud enam kui 20 keelde. Ka kirjaniku ametivennad on kinnitanud, et raamatu rolli teadlikkuse tõstmisel ja empaatia sisselülitamisel on võimatu üle hinnata. Äärmiselt täpsed, leidlikud ja vaimukad kujundid õitsevad lugejas edasi sama värvikalt nagu raamatus tegelastele nende saatust ette kirjutavad moonipõllud ning kirja pandud read suudavad šokeerimisest enamat. Kuula katkendit Kadi raadios. Loe lisaks:
    Lisa korvi Lähemalt Kiirvaade
  • Minu nimi on Maryte, Alvydas Slepikas

    Minu nimi on Marytė

    5,00 €
    Saadaval ka e-raamatuna. Annika Aas (Tartu Linnaraamatukogu): "Ma ei tea, kas on ilus — või isegi eetiline — soovitada raamatut, mis pani mind ennast kõva häälega nutma?! (Ja seda juba enne 40 lehekülge…) Aga teate mis, raamatu autor, leedu kirjanik Alvydas Šlepikas, kes ise just Prima Vista raames Eestit väisas, tõdes, et ainus etteheide, mis hundilapsed raamatule on teinud, kõlab, et tegelikkuses oli kõik palju hullem!" See on lugu hundilastest – saksa orbudest, kes pärast teist maailmasõda otsisid näljasurma eest pääsu sõjajärgsel, samamoodi vaesel ja umbusaldaval Leedumaal. Endise Ida-Preisimaa (praeguse Kaliningradi oblasti) elanike, kodudest välja aetud ja kõigest ilma jäetud perede saatus on nii valus, et sellest on seni vähe räägitud. Tihti ainult ime läbi võõral maal ellu jäänud laste mälestustele tuginedes muudab autor Alvydas Šlepikase napp stiil meid nendest  ränkadest aegadest ja elusaatustest ühtäkki vägagi teadlikuks. ALVYDAS ŠLEPIKAS (sünd 1966) on väga mitmekülgne ja tuntud Leedu avaliku elu tegelane – ta on lõpetanud muusikaakadeemia draamanäitleja ja režissööri erialal, aga töötanud lisaks omandatud kutsele muu hulgas ka kirjanduslehe peatoimetajana. Leedu ühe populaarsema auhinnatud telesarja „Kutsumata armastus“ stsenaristitöö eest – samas seriaalis on ta tegev ka režissööri ja näitlejana – tunnustati teda parima stsenaristi tiitliga. Oma kirjanikudebüüdi tegi Šlepikas 1994. aastal, temalt on ilmunud kaks luule- ja üks novellikogu. Suurima tunnustuse tõi autorile aga romaan „Minu nimi on Marytė“ (Mano vardas – Marytė, 2012), mis on pälvinud mitmeid auhindu ja olnud ka lugejate seas ülimalt menukas. Romaanist on välja antud viis trükki ja selle kogutiraaž ulatub üle 10 000 eksemplari. See valiti Leedus lugejate poolt aasta raamatuks ning Leedu kirjanike liidu preemia. TIINA KATTEL (1971) on tõlkija ja Tartu Ülikooli leedu keele ja kultuuri lektor. Tema tõlked on pälvinud nii Paabeli torni kui Aasta Raamatu auhindu (2022). "Minu nimi on Maryte" oli tema tõlkedebüüt. Loe lisaks:
    Lisa korvi Lähemalt Kiirvaade
  • HEA HIND!

    Armuvalu

    Original price was: 21,00 €.Current price is: 10,00 €.
    Esimene peatükk siin. / Saadaval ka e-raamatuna. Bukahooliku blogi: "Ladina-Ameerika kirjanduses on see tabamatu miski, mis seda kõigist teistest eristab. Maagilist realismi polegi tarvis, tavaline elu on maagiat täis, see tuleb vaid osata üles leida. "Armuvalu" oli võluv raamat ja mitte ainult sisu, vaid ka keele, välimuse ja kujunduse poolest." Liberaalse kasvatusega ning igas ettevõtmises kirglik ja jõuline Emilia Sauri teeb oma elus valikuid, mis XX sajandi alguse Mehhiko meestekeskses maailmas on lausa ennekuulmatud: ta võtab vabaduse armastada kahte meest, laseb end haarata revolutsiooni- ja sõjakeerisesse ning pühendab elu oma suurele kutsumusele – arstiametile. Emilia on moodne Ladina-Ameerika naine, kes pöördub ühtviisi nii moodsa kui traditsioonilise meditsiini poole ning tegutseb ühesuguse loomulikkusega nii New Yorgis kui kõige kehvemas Mehhiko kolkakülas. ÁNGELES MASTRETTA (Puebla, Mehhiko 1949) on rahvusvaheliselt tunnustatud Mehhiko kirjanik. Tema romaanid „Võta mult elu“ ja „Armuvalu“ on viimaste aastakümnete naiskirjanduse buumi esindajatena saanud Ladina-Ameerika nüüdiskirjanduse klassikaks ning mõlemat on tõlgitud ligi kahekümnesse keelde. Mastretta kirjanduslikuks läbilöögiks sai romaani „Võta mult elu“ („Arráncame la vida“) ilmumine 1985. aastal. Romaani põhjal on valminud ka film (2008), mis osutus samuti väga menukaks ja kandideeris võõrkeelse filmi Oscarile. Lisaks ilukirjandusele on Mastretta tegev ka ajakirjanikuna, samuti on oluline tema panus naiste õiguste eest seismisel. Mastretta romaanides ongi keskne roll naise emantsipeerumisel – nii ka 1996. aastal ilmunud „Armuvalus“ („Mal de amores“). Selle romaani eest pälvis autor esimese naisena Ladina-Ameerika tähtsaima kirjandusauhinna Rómulo Gallegose preemia, mida antakse välja aasta parima hispaaniakeelse romaani eest. Raamatu tõlkija MARIA KALL on eestindanud nii Hispaania kui Ladina-Ameerika kirjandust, samuti on ta üks Eesti vähestest katalaani keele tõlkijatest. Toledo kirjastuses on tema tõlkes ilmunud veel Claudia Piñeiro „Betty Boop“, Fernando Aramburu „Isamaa“ ja Emma Reyese „Emma raamat“. Mini-intervjuud tõlkijaga saab lugeda siin. Lugejate soovitused:
    Lisa korvi Lähemalt Kiirvaade

  • Kuidas vaadata vett

    12,00 €
    Esimene peatükk on siin. Urmas Vadi: "Selle teksti peamine võlu on poeetilisus ja eri põlvkondade vaade perekonnale, identiteedile, ühtekuuluvusele. Kuidas näeb seda veel vee alla kadunud maailma inimene, kes on seal külas elanud, kes mäletavad seda lugu vaid teiste mälestuste kaudu ning mälestuste-mälestuse kaudu." Kas on võimalik tagasi pöörduda paika, kust sa pole kunagi lahkunud? Nagu talumehest provintsi-Odüsseus, jõuab pereisa Domingo pärast surma kodukülla, mille ta ligi pool sajandit tagasi oli sunnitud maha jätma. Hingematvalt kauni ja samal ajal pelutava maastiku taustal, veehoidla ääres, mis peidab endas üleujutatud külasid, mõtlevad kolme põlvkonna esindajad vanaisa viimsele puhkusele saates igaüks omi mõtteid. Varemeid varjavas vees peegelduvad nende mälestused, kaotused ja kripeldused: kuusteist viisi näha kadunukest ja kaaslasi, saatust ja surma, minevikku ja juurtetust, kuusteist viisi, kuidas vaadata vett. Hispaania kirjanik JULIO LLAMAZARES on sündinud 1955. aastal Leóni provintsis Vegamiáni külas, mis jäi hiljem koos veel kaheksa külaga suure veehoidla alla, nii et üle kolme tuhande inimese kaotas kodu. Llamazarese raamatuid on tõlgitud enam kui kahekümnesse keelde, eesti keeles on tema loomingust 2007. aastal Mariliin Vassenini tõlkes ilmunud „Kollane vihmˮ („La lluvia amarillaˮ), mis on kirja pandud ühe Püreneede küla viimase elaniku monoloogina. „Kuidas vaadata vettˮ („Distintas formas de mirar el aguaˮ) ilmus hispaania keeles 2015. aastal. Mõlemas raamatus on olulisel kohal juured ja linnastumine, mälu ja moderniseerumine. Llamazares on looduslähedane ja lüüriline, kuid ei soovi maaelu kuidagi eriliselt õilistada ning peab end pigem jälgijaks ja jäädvustajaks kui võitlejaks. Kui „Kollase vihmaˮ ilmudes 1988. aastal oli Llamazares Hispaania kirjanduspildis veidrik, kes puudutas moodsa maailma seisukohast riskantset ja seni käsitlemata teemat, siis pärast teda on külade tühjenemise ja linnastumise teema Hispaania kirjanduses märgatavat tähelepanu leidnud. Lisaks romaanidele kirjutab Llamazares lühijutte, esseistikat ja luulet ning on ajakirjanik ja populaarsete reisiraamatute autor. MARI LAAN (1977) on tõlkija, toimetaja ja Toledo kirjastuse juht. Lisaks uurib ta Tallinna Ülikooli doktorandina hispaania-eesti tõlkelugu. Ta on tõlkinud ka sellised raamatud nagu Javier Cercase „Salamise sõdurid“, Elena Poniatowska „Kallis Diego, Sind embab Quiela“, María Dueñase „Õmblejanna Madriidist“ jt. Loe lisaks:
    Lisa korvi Lähemalt Kiirvaade

  • Betty Boop

    5,00 €
    Esimene peatükk siin. Jaan Martinson: "Kui mõnd roimaraamatut saab pidada lummavaks, siis Claudia Piñeiro „Betty Boop” seda on. Täiesti uskumatu, et keset päist päeva tuleb külla Argentina krimka. Ja see on hunnitu." Rangelt turvatud rikaste asumis leiab koduabiline mõjuka töösturi surnukeha. Järgneb veel rida justkui juhuslikke surmasid – kõik omamoodi ootuspärased lõpud ohvrite elumustris… Endise armukese palvel satub päevalehele mõrvade tagamaid kajastama endine menukas krimikirjanik Nurit Iscar, kes on saanud hüüdnime seksika ja isepäise multifilmikangelanna Betty Boopi järgi. Koos Nuritiga hakkavad mõistatuste jälgi ajama ametist taandatud staažikas reporter Jaime Brena ja nimetu kollanokk lehe krimirubriigist. Naiselikku bravuuri lisavad Nuriti särtsakad ja elukogenud sõbrannad, kes tema armuelul murelikult silma peal hoiavad. Argentiina krimikirjanduse kuningannaks tituleeritud CLAUDIA PIÑEIRO (1960) on auhindu pälvinud nii kirjaniku kui ajakirjanikuna, kuid eelkõige on ta kuulsust ja edu kogunud kriminaalromaanidega. Tema loomingut iseloomustab terav pilk ühiskonnale, millele ta sageli läheneb läbi mõrvaloo intriigi – see jääb aga vaid üheks romaani tegevusliinidest. Kirjanik ise on öelnud, et kriminaalromaani narratiivne struktuur aitab tal lugusid jutustada. Nii on ka „Betty Boopis“ (hispaania keeles Betibú, 2010) süžee käivitajaks mõrvade ahel, mis ühelt poolt annab võimaluse luua elulisi karakteriga tegelaskujusid ning teravat ja humoorikat dialoogi, ning teisalt portreteerida praegusaegset Argentiinat, avades jõuka kõrgkihi endasse kapseldunud elustiili, lahates laiemalt tänapäevase ajakirjanduse ja võimu suhteid ning meedia positsiooni ühiskonnas. Piñeiro on klassikute Borgese ja Cortázari järel tõlgituim Argentiina autor. Raamatu tõlkija MARIA KALL on eestindanud nii Hispaania kui Ladina-Ameerika kirjandust, samuti on ta üks Eesti vähestest katalaani keele tõlkijatest. Toledo kirjastuses on tema tõlkes ilmunud veel Fernando Aramburu „Isamaa“, Ángeles Mastretta „Armuvalu“ ja Emma Reyese „Emma raamat“. Mini-intervjuud tõlkijaga saab lugeda siin. Loe lisaks:
    Lisa korvi Lähemalt Kiirvaade

  • Piiriseadused

    5,00 €
    Esimene peatükk siin ja Consuelo Rubio saatesõna siin. Plaan B blogi: "Väga hästi kirjutatud. Viimaste lehekülgedeni välja oli raamat täis pöördeid ja teemaarendusi. Kompaktne teos. Lõpp ei väsinud ära, nagu paraku väga sageli põnevikes juhtub. Ei olnud ka mingit imalat roosamannat lõpplahendust. Lõpp sobis teosele suurepäraselt." 1978. aasta suvel Franco surma järgses Hispaanias, kus ühiskondlikud suhted on veel toored ja tasakaalustamata ning kõik on võimalik, satub Prillipapa koolikaaslaste kiusamise eest kaitset otsides läbi käima sotsiaalmajade linnaosas elavate noorte pätikambaga, mille juhiks on karismaatiline Sinikas. Võlutuna Teresast, kõige ilusamast tüdrukust, keda ta kunagi näinud on, nõustub Prillipapa kaasa lööma sissemurdmistes, pangaröövides ja muudes jõugu tegemistes, astudes nii mitmes mõttes üle sümboolse piiri. Kakskümmend aastat hiljem, kui Prillipapast on saanud edukas advokaat, otsib Teresa ta ootamatult uuesti üles ja palub tal kohtus kaitsta Sinikat, kellest on saanud elav legend ja meedia poolt idealiseeritud kurjategija. JAVIER CERCAS (1962) on rahvusvaheliselt hästi tuntud Kataloonias elav hispaania autor, kelle teoseid on tõlgitud enam kui kolmekümnesse keelde. 2024. aastal valiti Cercas Hispaania Kuningliku Akadeemia liikmeks, seda sündmust on kajastatud ka kirjastuse blogis. Teemavalikul on Cercasele iseloomulikud intrigeerivad ja ambivalentsed ajaloosündmused ja -perioodid ning vastuolulised isiksused. Seni on eesti keeles ilmunud tema tõlgituim ja auhinnatuim romaan, Hispaania kodusõda käsitlev „Salamise sõdurid“ (Toledo kirjastus, 2015), mis tõukub dramaatilisest tõestisündinud episoodist sõja lõpupäevil, kui Franco leeri ühel ideoloogil, luuletaja Rafael Sánchez Mazasel, õnnestus ime läbi põgeneda mahalaskmiselt. 2023. aasta kevadel oli Javier Cercas Tallinnas Headread festivali külaline. „Piiriseadused“ („Las leyes de la frontera“, 2012) puudutab teist murrangulist etappi möödunud sajandi Hispaanias, nimelt seitsmekümnendate lõpu ja kaheksakümnendate alguse üleminekuaega mille tagamaid aitab mõista eesti kirjanduse tõlkija Consuelo Rubio oma saatesõnas. Kaasahaarava loo taustal toob raamat elavalt välja toonasele Hispaaniale omaseid nähtusi nagu kuritegevus, narkomaania, pinged katalaanide ja hispaanlaste vahel. Eelkõige aga tõusevad romaanis esile Cercase loomingule üldiselt omased universaalsed dilemmad: fiktsiooni ja reaalsuse, hea ja kurja vahekord ja suhtelisus, sõpruse ja armastuse tõed ja tinglikkus. Goodreadsi lugejate keskmine hinne: 3,79 Lisaks:
    Lisa korvi Lähemalt Kiirvaade
  • Mängu lõpp

    Mängu lõpp

    5,00 €
    P. I. Filimonov: "Cortázar on klassikaline näide just sellest kurikuulsast maagilisest realismist, millest kõik räägivad, kuid mida väga vähesed oskavad tabada." "Teineteisele enam otsa vaatamata, neid ootava ülesande raudses kütkes, läksid nad onnikese uksel lahku. Naine pidi minema mööda põhja suunas kulgevat teerada. Vastassuunas viivalt rajalt vaatas mees korraks tagasi ja nägi naist lahtiste juuste lehvides jooksvat. Temagi jooksis, varjudes puutüvede ja põõsaste taha, kuni õhtuhämaruse kahvatulillas udus hakkas paistma papliallee, mis viis maja juurde. Koerad ei pidanud haukuma, ja ei haukunudki. Majavalitseja ei oleks tohtinud sel tunnil kohal olla, ja polnudki. Ta astus sammastega peasissekäigu kolmest trepiastmest üles ja sisenes majja. Läbi kõrvus huugava veretulva jõudsid temani naise sõnad: esmalt sinine saal, siis galerii, vaibaga kaetud trepp. Üleval kaks ust. Esimeses toas pole kedagi, teises pole kedagi. Elutoa uks, ja siis, pistoda käes, suurte akende helendus, rohelisest sametist tugitooli seljatugi ja pea, mis kuulub mehele, kes istub tugitoolis ja loeb romaani." XX sajandi Ladina-Ameerika buumi vaieldamatu suurkuju argentiinlane JULIO CORTÁZAR (Brüssel 1914 – Pariis 1984) on eelkõige lühiproosa meister, aga ka buumi üheks peateoseks peetava, läbinisti eksperimentaalse ja mängulise romaani „Keksumäng“ autor. Eesti keeles on Cortázarilt ilmunud kogumikud „Tseremooniad“ (1984), „Salarelvad“ (2011) ja "Kronoopide ja faamade lood" (2022). Jutukogus „Mängu lõpp“ (1956) jõuabki Cortázar oma tõelise olemuse – mänguni. See tekst võiks samahästi olla Cortázari manifest: mäng on inimelu üks eesmärke ning üks olulisemaid komponente. Autori mäng avab portaali maagilisse reaalsusse, millesse pilku heita on võimalik vaid mängus teadlikult osaledes. Nendes jutustustes reaalsuse ja fantastika piirimail haarabki Cortázar ka lugeja lausa häbitul viisil endaga kaasa mängima. RUTH SEPP (1975) on tõlkinud nii hispaania kui katalaani keelest, samuti avaldanud artikleid ja saatesõnu raamatutele. Ta on Ladina-Ameerika kirjanduse asjatundja ning eriti hästi tunneb Mehhiko kirjandust. Julio Cortázarilt on ta tõlkinud ka novellikogu „Kronoopide ja faamade lood“. Vaata lisaks:
    Siim Angerpikk loeb Mängu löppu

    Siim Angerpikk loeb Mängu löppu

    Lisa korvi Lähemalt Kiirvaade
  • Metsiku südame ligi

    Metsiku südame ligi

    5,00 €
    Carolina Pihelgas: "Lispector on intensiivne, meeletu, tema keel on lahti harutatud ja siis jälle kokku õmmeldud, aga teistmoodi, ootamatult, nii, et selles ilmnevad uued seosed ja tõed." Toomas Raudam: "Clarice Lispectori romaan "Metsiku südame ligi" on nagu koht, millesse kohe armud ning tahad sinna ikka ja jälle tagasi tulla. Isegi ei tea, miks." Seal, kus on kahvatu näoga hetked, oimetud seinad, kus hämarad ruumid lainetavad minestuse äärel, hägused asjad kiiguvad toanurkades, kuhu langeb kinnisilmi udu – see on paik, kuhu Brasiilia üks kuulsamaid modernistlikke kirjanikke, Clarice Lispector, oma lugeja viib. Romaani peategelase, isepäise Joana metsik süda aimdub tema sisekaemusest ning tundmustest, mida ümbritsevad inimesed ja elusündmused temas tüdrukupõlve, armumise ja abielu jooksul äratavad. Tundmatu 23-aastase noore naise avaldatud romaan tekitas ilmudes oma uudse ja väga isikupärase stiiliga tõelist sensatsiooni ning andis kirjanikule hüüdnime Orkaan Clarice. Ukraina päritolu brasiillanna Clarice Lispector (1920–1977) on XX sajandi võimsaim Ladina-Ameerika naiskirjanik, kelle kohta on öeldud, et ta nägi välja nagu Marlene Dietrich ja kirjutas nagu Virginia Woolf. Lispector sündis Lääne-Ukrainas, kuid juutide massilise tagakiusamise tõttu oli perekond sunnitud põgenema ning emigreerus Brasiiliasse, kui Clarice oli kaheaastane. Tema tuntumate teoste seas on novellikogumik „Peresidemed“, romaan „G.H. passioon“ ning veidi enne surma ilmunud „Tähetund“ (Loomingu Raamatukogu 2017, tlk Leenu Nigu). Kirjanik loob oma teostes unenäolise maailma täis ähma, tavatuid võrdlusi, segaseid sõnu; aeg on segi paisatud, asjad ja tegelased ilmuvad ootamatult, muudavad kuju, moonduvad ja segunevad üksteise sisse. Juba esikteoses „Metsiku südame ligi“ (Perto do coração selvagem, 1943) on esindatud Lispectori loomingu eriomased jooned: kiretu sisekaemus, argisuse analüüs, õõvastav neutraalsus, poeetiline ja võõrastav keelekasutus. Vaata lisaks:
    • ERR-i kultuuriportaali uudis: "Eesti keeles ilmus brasiilia modernismiklassiku tähtteos"
    • Toomas Raudami arvustus: "Muld, kes vaatab taeva poole"
    • Manni lugemisblogi
    • Kruusatee blogi
    „Väga ilusad, kullake, väga ilusad. Kuidas sa oskad nii ilusaid luuletusi teha?“ - „Seal pole midagi keerulist, tuleb lihtsalt öelda.“ „Ma tahtsin teada, mis juhtub siis, kui inimene õnnelikuks saab. Mis pärast seda tuleb?“ „Ma ei tohi unustada, mõtlesin, et olen olnud õnnelik, et õnnelikum ei saagi enam olla. Aga ma unustasin, ikka unustasin.“ „Õppisin matemaatikat, kui korraga tabas mind kohutav, kõle tunne, et imesid ei ole olemas.“
    Lisa korvi Lähemalt Kiirvaade

  • Dublinesk

    5,00 €
    Loterii blogi: "Metafiktsioon! Selles mõttes tänuväärselt kirjutatud, et olemata tuttav Joyce'i või Becketti loomega, on see teos igati huviga loetav. Sest noh, autoril sulg lippab ja ta pole vaevatud soovist iga hinna eest lugejat võluda – on üks isepäine raamat ning lugejana kas aktsepteerid seda või oled ükskõikne." Alkoholile ja kirjastamisärile punkti pannud arvutiautistist pensionär Samuel Riba otsustab sisendusliku unenäo mõjul sõita Iirimaale. 16. juuni on Bloomsday, siis on endine kirjastaja Dublinis ning viib koos kolme kirjanikust sõbraga läbi matusetalituse trükikunsti mälestuseks. Joyce’i „Ulyssese” kuuenda peatüki jälgedel kulgeval reisil iseenda keskpunkti saadavad teda katkematu vihm, salapäraselt ilmuv ja haihtuv Mackintoshi vihmamantlis vibalik tüüp ning veendumus, et paroodiline lähenemine on üldiselt matuse jaoks kõige sobivam. Raamatule on saatesõna kirjutanud Ruth Sepp, ENRIQUE VILA-MATAS (Barcelona 1948) on üks kõige tunnustatumaid ja originaalsemaid praegusaegseid Hispaania autoreid, kelle õnnestunult eri žanrite vahel rändavas loomingus avaldub alati eriline ja omanäoline stiil. Tema loomingut on tõlgitud rohkem kui 30 keelde, samuti on ta pälvinud arvukalt kirjanduspreemiaid. TRIIN LÕBUS (1977) on hispaania filoloogia doktor ja Tartu Ülikooli õppejõud. Ta on tõlkinud ka Antonio Muñoz Molina romaani „Talv Lissabonis“ jt. Loe lisaks:    
    Lisa korvi Lähemalt Kiirvaade
  • Salamise sõdurid

    Salamise sõdurid

    5,00 €
    Raamatublogist: "Ja niipea, kui ma paar esimest lauset lugesin - jälle olin konksu otsas! Täpselt nagu Piiriseadustega. Pealtnäha nii lihtsalt kirjutatud raamat, kus jutustaja on lausa otsapidi kas just naiivne, aga väga siiras. Aga kuidagi vastupandamatult kaasahaarav." Kes on kangelane? Kas tõde on olemas? Mida mõtleb mees, kes kingib vaenlasele elu? Kas saab olla hea kirjanik, olles tõeline tõbras? Millal surnud päriselt surevad? Kes päästab tsivilisatsiooni? „Salamise sõdurid” (Soldados de Salamina, 2001) on Javier Cercase läbimurderomaan, mis avas Hispaanias tee pikalt mahavaikitud sõjahaavade kajastamisele kirjanduses ning on seal koha leidnud viimaste kümnendite mõjuvaimate teoste hulgas. Romaani teljeks on riigi viimaks vennatapuni viinud ideoloogia ühe looja, luuletaja Rafael Sánchez Mazase lugu, eelkõige dramaatiline episood kodusõja lõpupäevilt, kui tal ime läbi õnnestus mahalaskmiselt põgeneda ja hiljem tänu vaenlase leeri kuuluvate lihtsate sõdurpoiste inimlikule abile ellu jääda. JAVIER CERCAS (1962), üks Hispaania nüüdisaegse proosakirjanduse suuri meistreid, elab Kataloonias ning on Girona ülikooli hispaania kirjanduse õppejõud ja päevalehe El País kolumnist. 2024. aastal valiti Cercas Hispaania Kuningliku Akadeemia liikmeks, seda sündmust on kajastatud ka kirjastuse blogis. Oma romaanides tugineb Cercas dokumentaalsetele faktidele lähiajaloost ning vastuolulistele ja intrigeerivatele tõesti elanud isiksustele. Temalt on ilmunud ka Hispaania üleminekuaja pöörastest aastatest rääkiv romaan "Piiriseadused". 2023. aastal oli Cercas festivali HeadRead külaline. MARI LAAN (1977) on tõlkija, toimetaja ja Toledo kirjastuse juht. Lisaks uurib ta Tallinna Ülikooli doktorandina hispaania-eesti tõlkelugu. Ta on tõlkinud ka sellised raamatud nagu Julio Llamazarese „Kuidas vaadata vett“, Elena Poniatowska „Kallis Diego, Sind embab Quiela“, María Dueñase „Õmblejanna Madriidist“ jt. Vaata lisaks:  
    Lisa korvi Lähemalt Kiirvaade
  • Kallis Diego sind embab Quiela

    Kallis Diego, Sind embab Quiela

    5,00 €
    Annika Aas: "Hämmastav, et nii väikene raamat suudab rääkida nii suure loo armastusest! Ja teha seda kuidagi nii usutavalt, nii siiralt." Hingeliigutava kiriromaani „Kallis Diego, Sind embab Quiela“ (Querido Diego, te abraza Quiela, 1978) kangelannaks on Montparnasse´il elav ja tegutsev Vene päritolu kunstnik Angelina Belova ehk Quiela, kes saadab Pariisist kirju Mehhikosse oma abikaasale, hiljem lausa rahvuskangelaseks saanud maalikunstnikule Diego Riverale. Kaheteistkümnes kirjas avaneb Quiela tundlik ja ennastsalgav natuur, tingimusteta armastus oma mehe ja tema ande vastu ning kirglik  pühendumus kunstile, aga ka piinav üksiolek, lein, valusad ja ilusad mälestused, mille kõige taustaks on esimese ilmasõja järgne viletsus, vaesus, külmad talved ja tühi kõht ning kõrvaltegelasteks sajanditaguse Pariisi kunstielu säravad tähed. ELENA PONIATOWSKA (1932) on Mehhiko kirjanik ja ajakirjanik, kelle loomingule osaks saanud tunnustusele lisandus 2013. aastal ka hispaaniakeelse kirjandusilma tähtsaim auhind — Cervantese preemia. Poniatowska eelkõige Mehhiko ja mehhiklaste elu portreteerivas loomingus võib teiste seas iseloomulikena ära nimetada sellised romaanid nagu indiaani naise jutustatud eluloole tuginev „Jesusa” (Hasta no verte Jesús mío, 1969) ja veresaunaga lõppenud 1968. aasta üliõpilasliikumises osalejate hääli vahendav „Tlatelolco öö” (La noche de Tlatelolco, 1971), kui tuua vaid mõned näited. MARI LAAN (1977) on tõlkija, toimetaja ja Toledo kirjastuse juht. Lisaks uurib ta Tallinna Ülikooli doktorandina hispaania-eesti tõlkelugu. Ta on tõlkinud ka sellised raamatud nagu Julio Llamazarese „Kuidas vaadata vett“, Javier Cercase „Salamise sõdurid", María Dueñase „Õmblejanna Madriidist“ jt. Vaata lisaks:  
    Lisa korvi Lähemalt Kiirvaade

  • Serval

    5,00 €
    Esimene peatükk on siin. / Saadaval ka e-raamatuna. Varasel hommikutunnil võtab üksik mees ette rännaku mäe tippu. Seal üleval, maailma serval kivi peal istudes on tal ees kümme tundi valget aega. Sellest peab piisama, et panna tundmatule lugejale mõeldes kirja elusündmused, mis on toonud ta siia kaljuservale, jättes talle vaid tühjad käed. On ta mõrvar? Või üksnes aitas sihikindlalt inimesi, kes olid talle lähedased? Kui päev loojub, jääb teha veel vaid üks viimane samm. Kõik karate põhireeglid algasid sõnaga hitotsu – esiteks … Kõik olid samavõrd tähtsad, ükski polnud olulisem, ükski polnud vähem oluline kui teised. Ka täna, kui ma istun siin Bocksbergil ja kirjutades minevikku meenutan, märkan, kuidas mu elu hetked üksteise alla mattusid ja kõik omandas tähenduse alles kogusummana. Vaid tagantjärele muutuvad selgeks seosed, mis ühendasid kõiki mu elu hitotsusid. HANS PLATZGUMER on Austria kirjanik ja käis 2017. aastal Prima Vista külalisena ka Tartus. Arvustused ja tutvustused:
    Lisa korvi Lähemalt Kiirvaade
  • Läbimüüdud

    Kronoopide ja faamade lood

    12,00 €
    Raamatu algust saab lugeda siin. See on ilus raamat, Allan Kuke illustratsioonidega! „Kes ei loe Cortázarit, on neetud. Tema mittelugemine on tõsine silmale nähtamatu haigus, mis võib aja jooksul tuua kohutavaid tagajärgi. See on midagi niisugust nagu see, kui inimene pole kunagi virsikut proovinud. Ta muutub tasapisi kurvemaks… ja tõenäoliselt kaotab vähehaaval juuksed.” Pablo Neruda poolt sel viisil sõnastatud kurvast saatusest aitavad hoiduda kronoobid – idealistlikud ja pöörased, ammu legendiks saanud olendid. „Kronoop on joonistus väljaspool raami, luuletus ilma riimita,“ on kirjanik kunagises intervjuus defineerinud. Raamat sisaldab teisigi pidurdamatu fantaasialennuga, säravaid, jaburaid ja iroonilisi lühitekste. Näiteks praktilisi juhtnööre nutmiseks. Või trepist üles minemiseks. Argentiinlane JULIO CORTÁZAR (Brüssel 1914 –  Pariis 1984) kuulub 1960.-1970. aastate nn Ladina-Ameerika kirjanduse buumi esindajate tuumikusse, mille hulka loetakse lisaks temale eelkõige kolombialane Gabriel García Márquez, mehhiklane Carlos Fuentes ja peruulane Mario Vargas Llosa. Cortázari peateos, mahukas ja mänguline romaan „Keksumäng” on Márqueze „Sada aastat üksildust” kõrval üks buumi peateoseid, mis meieni on jõudnud Klaarika Kaldjärve tõlkes (Koolibri 2016). Kuid Cortázar on ka kõrgelt hinnatud novellide ja lühivormide meistrina, eesti keeles on seni ilmunud kolm jutukogu: „Tseremooniad” (tlk Mart Tarmak, LR 1985), „Salarelvad” (tlk Klaarika Kaldjärv, Koolibri 2011) ja „Mängu lõpp” (tlk Ruth Sepp, Toledo 2016). „Kronoopide ja faamade lood“ on Cortázari ilmselt kõige loetum teos ja koosneb neljast osast: „Käsiraamat“ (koomilised juhendid igapäevasteks tegevusteks), „Kummalised lood“ (ühe veidikene veidra perekonna ettevõtmistest), „Plastiline materjal“ ja „Kronoopide ja faamade lood“. Cortázar elas suure osa oma elust Pariisis ja on maetud Montparnasse’i kalmistule. Tema hauasambaks on kronoobi kuju ja austajatel on kombeks viia talle surnuaeda lilli, raamatuid, kirjakesi, pliiatseid, keksukive, joonistusi… Ühel päeval ilmusid hauakivile tundmatu poolt kirjutatud sõnad: „Siin puhkab suurim kronoop.“ Nagu üks õige kronoop kunagi, lasi ta sealt kindla peale jalga. RUTH SEPP (1975) on tõlkinud nii hispaania kui katalaani keelest, samuti avaldanud artikleid ja saatesõnu raamatutele. Ta on Ladina-Ameerika kirjanduse asjatundja ning eriti hästi tunneb Mehhiko kirjandust. Julio Cortázarilt on ta tõlkinud ka novellikogu „Mängu lõpp“. Vaata lisaks:
    • Salvestus raamatu esitlusest Tallinna Kirjanike majas: vestlevad Cortázari tõlkijad Ruth Sepp ja Klaarika Kaldjärv ning tema loomingu austaja P. I. Filimonov
    • Fotogalerii raamatu esitluselt
    • Valner Valme arvustus Edasis: "Küsimustele vastab Julio Cortázar"
    • Valner Valme 12 lemmikut 2022. aastast Edasis
    • Lugeskleja blogi
    Lähemalt Kiirvaade

Toledo kirjastus OÜ

Kalevi 23-1
51010 Tartu
Eesti

Registrikood 12533919
KMKR nr EE101662512
Kontonr EE812200221058142139

Uudiskiri

Uudised värskete raamatute, ürituste ja pakkumiste kohta.

Sellel leheküljel jätkates te nõustute küpsiste kasutamisega. Lisainfo

Selle lehekülje seaded lubavad küpsiste kasutamist, et lehitsemine oleks võimalikult mugav. Kui te jätkate lehekülje kasutamist küpsiste seadeid muutmata või vajutate „Nõustun“, annate te küpsiste kasutamiseks nõusoleku.

Sulge

Go to Top